Mis tänapäeva ühiskonnaga on lahti, et iga liigutuse eest raha küsitakse? Kui sõber vajab abi kolimisel, segukottide tassimisel, arvutiasjades või milles iganes veel, siis ma ei tuleks selle pealegi, et küsida, mis mina selle eest saan? Aitan alati, kui võimalik. Vanasti ikka aidati ligimesi. Minu jaoks on veider, kui iga asja peale küsitakse, et mis mina selle eest saan? Jätab laisa inimese mulje.
Kas asi ei või selles olla, etnad on lapsepõlves ära rikutud? Vii prügi välja, saad viieka. Mine käi poes, saad ülejäänud raha endale. Vii taara ära, saad pandiraha omale. Jne-jne. Inimesed rikutakse juba varakult ära - liigutavad ennast ainult siis, kui raha kuskil krõbiseb. See nagu koerte õpetamine maiustuste abil, mille tulemuseks on see, et koer ilma maiuseta ei ole motiveeritud trikke tegema. Kui asi samas vaimus jätkub, siis üldse ei imestaks, kui tulevikus hakatakse elementaarse viisakuse eest ka raha küsima:
Tervitus 1€
Käepigistus 2€
Õlale patsutamine 2€
Naeratus 5€
Kompliment/kiitus 10€
Rõõmude/murede kuulamine 2€/minut
Põsemusi 10€
Kallistus 15€
Intiimsemaks ei hakka enam minema, sest edaspidiseid hinnakirju oleme juba ihas piisavalt näinud. Minu jaoks võtab selline rahas mõtlemine igasuguse isu sellise inimese intiimsuse järele ära, aga tundub, et nõudlust sellise külma läheduse järgi siin jagub, sest kui poleks nõudlust, poleks nii palju ka pakkumist. Money talks - shit walks! Soojust enam inimeste vahel ei ole ja siis imestame, miks eestlane on nii depressiivne ja suitsiidne