Abruka saare ainus kukk
lendab parasal nagu väike Mukk.
Reklaamib ihas oma väljavenunud persepragu
ja süüfilisehaigena on tuntud tema nägu.
Käib kiremas ta ihas igaühe peale
ja arunatukest tal pole vastavlt oma eale.
Siis Abruka piidrile omasena munni alatihti neelab
ning jobikusisegu ta perseaugust voolab.
Ja Abrukal tunneb seda kukke iga mees
kelle türaotsas misterjott kui sõiduvees..

No näete, kui hästi Ihaprooton mind tunneb. Ise käib igal nädalavahetusel mul uksetaga kraapimas. Pakub kingitust viis00. Aga mina pole ju pede. Raha võib ikka uksemati alla panna.

Sa eksid rängalt,erinevalt sinust pole mul luulusid.Sa ravil ka ikka käid seewaldis?Jutud käivad et siin eesriide taga oled sa kõva klähvima aga reaalses elus liputajast pervert kes ikka nädalavahetusel uhmrit saab.Said sa selle shampuse pudeli kenasti kätte mis sulle perse lükati?Või ei tule enam meelde?

siin te elu, sel vist menu,


ei midagi uut siin ilma peal,
ei tüdi te jamast, siin. Ei eal.
noored mehed tulevad lähvad,
paranoias eided jäävad.

vanaks vaid saate,
enne kui kaote.
sokke siis koote,
ville ka loete.

"kas erutusest tüdimus?"
on siin vist patt küsimus.
kuid see pole kogu elu,
elada vaid suguelu.
primitiivsus, mandumine,
generatsiooni kängumine.

mis sind vanainime vaevab?

Hommikul veits enne viit....

Maasturiga sõitsin treppi,
lootsin saada hästi keppi,
meeles oli lilli tuua,
ja end varem segi juua,

avas ukse sõbra naine,
tusane ja üsna kaine,
küsis mis ma tahan siit,
hommikul, veits enne viit,

andsin talle põsemusi,
meenutades luuletusi,
midagi mis ilgelt megalt,
sobiks kokku lilledega,

aga tegin ilmselt vea,
kepimõteid täis vaid pea,
kolmgend neli valget roosi,
haarasin ta kaisupoosi,

oh ma vana rumal siga,
siis ta küsis, mis mul viga,
vastasin et tahan ma,
kohe teda suudelda,

nagu ikka iga naine,
kellel pole litsi maine,
hommikul, mis udurõske,
andis laksu vastu põske,

tule sisse, keri pessu,
välja näed kui hunnik essu,
diivanile jääd sa raisk,
mitte ei saa võõrast naist,

kuulnud ära kurvad read,
vaikselt kinni hoidsin pead,
häbitundev vana lurjus,
räigelt kiimas, ilgelt purjus,

kakerdasin dushi alla,
keerasin siis kraani valla,
vaigistamaks oma kihku,
nukralt panin üksi pihku,

hommikul kui säras päike,
päev sai hoopis teise läike,
nähes magamas uroodi,
külalistoa diivanvoodil,

ärgates ma jätsin teate,
"saladuses hoidma peate,
Tomi eest, et olen tropp,
liiderlik, ja ilgelt ropp."

Lõppeski nii lugu sellest,
Sõbra naisest, samast kellest
sissevõetud olin ma,
ükskord kogu täiega.

Edaspidi kaine peaga,
eemale nüüd hoian heaga,
Kuigi tsükkel ammu läbi,
Ikkagi on sitaks häbi

Ootused olid nii suured, avastades selle teema. Aga päris kiiresti ajas öökima.
Kas teist keegi on päriselt ka mõnd luuletust lugenud. Tunnetate luule rütmi ja riimide harmooniat, kuidas öeldu hinge kriibib?
Ei saa luuleks pidada lihtsalt riimuvate sõnade virrvarri!
Minu lemmikult Doris Karevalt:

Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.

Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.

Ja viimast selgust
ära igatsegi ---
see puudub elavas.

Vaid puudutus,
pelk värin, aimus
aimulisest imest

saab hinguse
su surelikus suus.

Siinsetele sarikirjutajatele võiks mõtteainest anda ka see (jah, teil on justkui limiteerimatult palju mida võite öelda, ent kõik öeldu on sisutühi ja mõttetu):

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

See nüüd küll on jabur värk,
Ihas puudub Doriste kamp.
Öökima sind ajab Iha luule,
keera lehte ja mõtle muule.
Äkki lennata sa tahaksid,
hoopis Kuule.

Hotnick-ile mõeldes

Mul puudub vajadus Sind parandada
Sa ise oskad ennast alandada...

S

luuleanne on mul kasin
siiski luuletan kui masin.
Ennast kiitmast ma ei väsi,
kõige peale mul on käsi.
Ainus mure on mul veel
-- kaua olen olnud teel.

Mis sa oskad kosta,
kus sa oskad pista.
Lugeda ei kõlba see,
parem uttu tõmmake.