sa pole mu mõtteid, korralikult läbi lugenud, muidu sa neid küsimusi ei küsiks, aga proovin siis vastates veelkord selgitada.
ahistamine- pan seda selgitada näite varal. Näiteks teeb keegi teema, mis teda huvitab, võibolla on isegi valupunktiks, või muidu arutlemist väärt, oodates sinna vastukajasi, kogemusi, teoreetilisi ja praktilisi nõuandeid, ei ütle ära ka kriitilistest mõtetest, mis käivad arutelu juurde. Sada ta ei saa, sest vastama tulevad läbustajad, kes kirjutavad sinna luuletusi, häälitsusi ja küsimusi et miks sa selle teema tegid ja kas sa nüüd arvad et oli väga taibukas seda teemat teha vs äkki peaksid ravile minema. selle läbu otsa ei kirjuta keegi enam ühtegi postitust teemasse, või siis jäävad need absoluutsesse vähemusse. Seda pidasin silmas kui rääkisin läbuga ahistamisest.
Kui sa tähelepanelikult oleks lugenud, oleksid märganud, et ma üritasin välja mõelda lahendust, kus oleks võimalik nii läbustamine, kui ka asjalik arutelu, seda teineteist segamata, lihtsalt alguses arutelu, ja pärast läbu. Läbustajate ahistamine oleks see, kui modereerimine oleks nii karm, et läbustamine oleks võimatu või peaaegu võimatu, kui tähele panid, siis ei soovinudki ma mingit lausmodereerimist, ainult võimalust elada mõnel teemal läbuvabalt mingi aeg. Loodan et väljendasin ennast nüüd piisavalt selgelt.
Miks mina vahel milline ei ole? Nii minul, kui kõigil teistel tekib vahel kiusatus olla mitteasjalik, see pole siin nii akadeemiline foorum, et see vabandatav pole, küsimus on selle mitteasjalik olemise mahus, ajas ja kohas, küsimuse teine pool, et miks ei taha, et teised seda teevad, on vääralt püstitatud küsimus, ei sega mind sugugi, aga leian et nii mina, kui kõik teised elavad selle üle, kui nad ei saa päris valimatult olla mitteasjalikud igal pool, igal ajal ja igas mahus.
Kas vastasin?