Tsiklimehed on reisil. Keegi ei tahtnud tuba jagada Mihkliga, sest ta norskas nii kõvasti. Mehed otsustasid, et pole õiglane, kui üks neist jääb temaga ühte tuppa kogu reisi ajal. Nad otsustasid liisku visates kordamööda oma rasket saatust jagada.
Esimesel hommikul tuleb Peeter trepist alla, juuksed sassis ja silmad punased peas.
Sõbrad: “Mees, mis sinuga juhtus?”
Peeter: “Mihkel norskas nii kõvasti, ma lihtsalt istusin ja vaatasin teda kogu öö.”
Järgmisel hommikul kordus Jüriga sama vaatepilt, juuksed kõik püsti, silmad verd täis valgunud. Sõbrad: “Mees, mis sinuga juhtus? Sa näed kohutav välja!
Jüri: “Mihkli norskamine viib katuse minema, ma ei saanud kogu öö magada.”
Kolmas öö oli Kalevi kord. Kalev oli päikesest parkunud vanemapoolne, karvane ja turske biker, mees mis mees …
Järgmisel hommikul tuli ta alla hommikusöögile, puhanud silmad säramas.
“Tere hommikust!” ütles Kalev. Ülejäänud ei suutnud seda uskuda.
Sõbrad: “Kuidas see sul õnnestus?”
Kalev vastas: “Noh, läksime õhtul tuppa ja vooditesse. Ma läksin enne magamajäämist veel Mihkli voodi juurde, patsutasin ta tagumiku peale ja andsin tema põsele head ööd musi. Mihkel tõusis istukile ja valvas mind kogu öö…”
