Üritan veel korra.
Susanna, kui sa veel mees olid, pidas maailm sind normaalseks meheks. Ainult sina ise tundsid end olevat ebanormaalne ja see tunne oli nii tugev, et otsustasid ennast muutma hakata. Ma ei hakka nüüd spekuleerima, kas sa jäid saavutatuga ise rahule või mitte, aga kui sa oleksid vaikselt edasi elanud, küllap sind oleks maailm ka naisena aksepteerima hakanud. Aga sina ei suutnud, sa pidid kõigile kuulutama, et vaadake kui tubli ma olin, vaadake millega ma hakkamasain ja seda kõike hoolimata sellest, et mind kiusatakse. Sind ei rahuldanud see, et maailm suhtub sinusse, kui tavalisse inimesse, sa tahtsid olla eriline. Aga võta näpust, maailm suhtub sinusse endiselt kui tavalisse, nüüd aga kui tavalisse lollpeasse. Selleks, et kuulsaks saada, tuleb ikka millegi väga erilisega hakkama saada. Aga selliseid pisikesi putukaid, kes rahvale naeruks, on miljoneid. Neid on olnud enne ja kindlasti on ka tulevikus. Juba Eduard Bornhöhe kirjutas üle saja aasta tagasi sellistest ja kui veel kaugemalt vaadata, siis Kerutzwaldi kilplased olid ju ka midagi taolist. Tõsi, kilplased ei ajanud kuulsust taga.