Kuhu kaob Armastus?", küsis väike Õnn oma isalt.

"Ta sureb," vastas isa ja jätkas:" Inimesed, mu laps, ei hoia seda, mis neil on. Nad lihtsalt ei oska armastada!"

Väike Õnn jäi mõttesse:"Kui kasvan suureks, hakkan inimesi aitama!"

Läksid aastad. Väike Õnn kasvas suureks. Tal oli oma lubadus meeles ja ta püüdis kõigest hingest inimesi aidata, kuid need ei kuulanud teda. Õnn kurvastas ning muutus üha väiksemaks ja kiduramaks. Ta kartis, et võib hoopis kaduda ning otsustas asuda pikale reisile, et oma haiguse vastu rohtu leida.

Ta reisis pikka või lühikest aega, aga ei kohanud oma teel kedagi. Lõpuks hakkas Õnnel halb. Ta peatus, et puhata. Ta valis ühe suure võraga puu ja heitis selle alla pikali.

Vaevalt oli Õnn jõudnud uinuda, kui teda äratasid lähenevad sammud.

Silmi avades nägi ta enda ees igerikku vanaeite närustes riietes, paljajalu ja kepiga.

"Istuge, te kindlasti olete väsinud," pöördus Õnn vanaeide poole, "te peate puhkama ja kosuma."

Vanaeit oli nõrkemas, ta lausa kukkus maha. Veidi puhanud, rääkis ta Õnnele oma loo:

"On solvav, kui sind peetakse vanaeideks. Tegelikult olen ma veel noor! Minu nimi on Armastus."

"Sina siis oledki Armastus?!" imestas Õnn. "Mulle on räägitud, et armastus on kõige ilusam asi maailmas."

Armastus vaatas talle otsa ja küsis:" Kuidas sinu nimi on?"

"Õnn", kõlas vastus.

"Kas tõesti?! Mulle on räägitud samuti, et õnn peab olema imeilus."

Seda öeldes tõi Armastus oma närudest esile peegli. Kui Õnn vaatas peeglisse, hakkas ta kibedalt nutma. Armastus istus ta kõrvale ja embas teda.

"Mida on küll kurjad inimesed ja saatus meiega teinud!" nuuksus Õnn.

"Pole midagi," lohutas Armastus, "kui hoiame kokku ja hoolitseme teineteise eest, muutume taas nooreks ja ilusaks."


Selle suure puu all lubasid Armastus ja Õnn nüüdsest enam mitte kunagi teineteisest lahus olla. Sellest ajast peale, kui kellegi elust kaob Armastus, lahkub ühtlasi ka Õnn. Üksikult neid ei kohta.

Aga inimesed ei suuda seda seniajani mõista...

Niipalju siis omasoo armastusest....

ma mõtlen nüüd seda pingsalt, et...huvitav küll - millisele siht- ja vanusegrupile see lugu küll kirjutatud on...

LiliNobre, kas õelutsed või , ma ei pidanud mingeid siht - ega vanusegruppe silmas - lihtsalt ilus muinasjutt ja täiesti mõtlematult panin ta siia ka kirja - kas on suured jamad nüüd jälle

päris ilus muinasjutt jah. ise mõtlesid välja v??

eiiii, ma pole nii tasemel, et midagi sellist välja mõelda....

Muinasjutt või mitte aga tegelius vaatab sealt suurte selgete silamdega vastu. Just nii see on kui on üks on ka teine, puudub üks pole ka teist. Muidugi on neil väga erinevad näod ja meie inimesed näeme neid mõlemit oma silmadega ja tunnetega.

seda ma arvasin jah, et...mõtlematult

aju vajab ka puhkust ja selle treeninguks on ka muid mooduseid - ei pea vajalikuks siin nii pingutada ja pean seda portaali üldse mõnusaks puhkusekohaks....

ah et siis selline abstraktne tekstike. natuke naiivne see (tekst) ju on, kuid tulemus on ilus saanud ja mis peamine - hariv. nagu muinasjuttudes. nendes on ka lihtsustunud illusioonid, ideaalid jms ja ka see on seal olemas.
rahustav on. tekib selline tunne, nagu oleks mulle pai tehtud vms
kui nendesse metafooridesse ja definitsioonidesse üldiselt mänguliselt suhtuda (nt kui teha seal natuke vahetust), siis minu nägemuses on suhe reaalsusega olemas.

elus tulebki nägema õppida

väga ilus jutt .mulle meeldis ja ilma igasuguste muude kommentaarideta!!!

Minu arust täitsa loogiline. Kui inimene armub, siis valdab teda samal ajal õnnetunne. Kui tunded kaovad või siis purunevad, on õnnetunne ka kadunud. Oleme armunud, oleme õnnelikud, oleme üksi oleme õnnetud.

Jah ega õnn pole munn, mida peos saab hoida.

parma, Sa pead kõik ilusa ära rikkuma alati

parma- õnn on siis kui on mida hoida

Aga kumb enne peost libiseb, kas õnn või munn?

parma- oleneb asjade käigust

parma: Kumb sul siis enne peost on libisenud - kas õnn või m**n?

Tarvo Krall ütles kord tabavalt,et õnn on see,kui üks sitt on minema ujunud ja teine pole veel pärale jõudnud Vabandan,kui peenetundeliste jaoks liiga labane Aga mulle meeldib

Barb. Mun..n ja õnn on mõlemad siiani peos.

Eile nägin vanalinnas jälle seda õnne ja armastust käsikäes. Mingi papi oli nii kännis omadega, et slaavitarist tibin vaevu jõudis seda õnne ja armastust püsti hoida.

kas selle teema algataja on seksuaalsust maitsta saanud nunn??? krt, nagu ing piiblist maha loetud fraasid...

xmees- oled sa kunagi piiblit lugenud ka? nimeta mulle sealt see lk, kus selline tekst oli.
või kui sa ei tea nimetada praegu, siis ole natuke viisakam. see, et sulle mingi teema ei meeldi, ei peaks andma sulle alust kedagi veel halvustada, või kuidas? tee endale rahustav seks

a kellena töötas selle väikese õnne isa?

Õnn on hea,kui kukub sülle-mitte pähe Ja sülle kukudes ei oleks üle 65kg raske
Õnn on nagu energia jäävuse seadus:Õnn ei teki kusagilt,ega kao kuhugi vaid muundub ühelt inimeselt teistele--enamasti teistele

sigalahemees- ma olen ka kukkumise kohta kuulnud, aga siis oli see 70 kg. ilmselt natuke kohandatud vms.

juuksur proovisn järgi liiga palju oli

no a las ta prantsatab siis jalge ette maha

Vanaeit oli nõrkemas, ta lausa kukkus maha. Veidi puhanud, rääkis ta Õnnele oma loo:

"On solvav, kui sind peetakse vanaeideks. Tegelikult olen ma veel noor! Minu nimi on Raha."

"Sina siis oledki Raha?!" imestas Õnn. "Mulle on räägitud, et raha on kõige ilusam asi maailmas."

Raha vaatas talle otsa ja küsis:" Kuidas sinu nimi on?"

"Õnn", kõlas vastus.

"Kas tõesti?! Mulle on räägitud samuti, et õnn peab olema imeilus."

Seda öeldes tõi Raha oma närudest esile peegli. Kui Õnn vaatas peeglisse, hakkas ta kibedalt nutma. Raha istus ta kõrvale ja embas teda.

"Mida on küll kurjad inimesed ja saatus meiega teinud!" nuuksus Õnn.

"Pole midagi," lohutas Raha, "kui hoiame kokku ja hoolitseme teineteise eest, muutume taas nooreks ja ilusaks."


Selle suure puu all lubasid Raha ja Õnn nüüdsest enam mitte kunagi teineteisest lahus olla. Sellest ajast peale, kui kellegi elust kaob Raha, lahkub ühtlasi ka Õnn. Üksikult neid ei kohta.

Ja inimesed mõistavad seda imehästi...

No nüüd midagi kaasaegsemat ja reaalsemat. See on juba reaalsus mitte ilus muinasjutt. Kahjuks.

kuidas nii? raha ilma õnneta pole näinud? või õnne ilma rahata? lisaks, kui on suur õnnetus, siis tihtipeale on kuskil mängus raha

Õnnetu armastus just ka nagu väga võõras sõna ei ole.

ei ole jah. Niiet siduda omavahel erinevaid asju on mõttetu katse

See oli ikkagi muinasjutt. Ega juustust vee välja pigistamise eest ka tavaliselt poolt kuningriiki saa. Kui kodutust kangelane Ilvese tütre sebib ja pool Eestit saab, kust kohast see piir siis tõmmata? Ülevalt alla või vasakult paremale?