Probleem ongi selles, et mehed lähtuvad siinkohal vaid enese, mitte naise vaatepunktist lähtuvalt. Mees võib ju fantaseerida millest iganes ja taolise ülesehitusega pornograafiagi tugineb vaid meesvaatajatele ja tema soovidele, peegeldades ja moonutades siinkohal tegelikkust. Kujutle nüüd hetkel ennast naisena, kes läheb näiteks tervisejooksu tegema, kui aga äkitselt märkab eemal autot, kus istub üks ilase naeratusega, ehkki küll kena meesterahvas, kes tema nähes rõõmsasti pihku taob. Mida see naine siinkohal nüüd esimesena mõelda võib? Kas tema esmane reaktsioon võib olla erutus või hoopiski ehmatus, tunneb ta end ehk sootuks ohustatuna või jääb, käed puusas, vaatepilti imetlema? Ma ei tugineks eriti pornograafilisele stsenaariumile ja fantaasiarikkale lootusele, vaid lähtuksin ennekõike reaalsusest ja sellest, milline võimalus igapäevaelus rohkem tõenäolisemana tundub.