Siin jooksis vahepeal huvitav teema läbi. See, et kui ikka oma mehe kõrvalt kedagi teist rahuldad või kellegi teise juures rahuldust otsid, siis oled lits.
Mul meenub üks vana lugu. Lugu siis elust enesest. Kunagi elas meie lähedal üks perekond. Mees oli joodikust kombainer ja kuulduste järgi tegeles ta täis peaga kodus sexiga. Tulemuseks oli sellel naise pidevalt sinikad siin ja seal. Mingi aeg liikusid jutud, et naisel on keegi armuke. Üks vanapoiss, kelle juures teda olla külas käimas nähtud.
Nõukaaegne ühiskond oli nagu ta oli. Kui nüüd seda teooriat litsindusest sinna taandada, siis ausalt öeldes mina ei suudaks ka kõige parema tahtmise juures seda naist litsiks nimetada.
Et siis ühiskond ei pruugi alati olla see kõige õigem alati. Ühiskonna tõekspidamine on ajale omane aga kindlasti mitte alati kõige õigem. Või ma eksin.
Ütleme nii, et minu maailmapilt on paljuski selliste olukordade tõttu palju muutunud. Mingil hetkel jõudsin mingile tasemele kus avastasin, et kõik mida me näeme ja meile pähe taotakse pole mingi ülem tõde vaid ajupesu kahjuks
Kui vanad ühiskonna püsisid teistsugustel alustel siis olemasolev ühiskonnakorraldus ei ole kindlasti ainuõige.