Misasi?
Väikest eelarvet arvestades on näitlejatööl ja dialoogil väga suur tähtsus, ja näitlejad (eriti Anderson ja Reinold) tegid tõepoolest head rollid. Aga dialoog oli nõrk ja ebausutav ning stereotüüpide äärmuseni rõhutamine (nohikust keskealine abielumees, ülbikust rikkur, rahaahne blondiin, närvihaige keskealine abielunaine, naiivne ja samas temperamentne venelannast armuke, homo) mõjus naeruväärselt. Ainus nali, mis mul meelde jäi, oli see "pihtas-Puhjas".
Eriti häiris mind see vanade armastajate kokkusattumise teema. Milleks seda vaja oli? Üritati tõsisemat nooti anda? Naljakas see ei olnud ja pigem üritas justkui rikkale ülbikule kohta kätte näidata.