Halvaks muutus asi siis, kui igaüks, kel arvuti ja piraaditud muusikatarkvara, hakkas end produtsendiks pidama. 2008-10 ja pärast seda õpiti baasteadmisi Youtube'i videotest, kuid selle asjaga oli nõnda, et sa võisid ju mingeid tehnilisi oskuseid ja võtteid omandada, aga loomingulisus tuleb sinust enesest ja mingisugunegi muusikaline taust ja õpe võiks ka olemas olema. On ka produtsente, kes pole muusikalist haridust omandanud, kuid neil on loomupärane anne ja muusikaline kuulmine ning nad suudavad seda rakendada, kuid selliseid on vaid üksikuid.
Sa tõid digitaalsete labelite parema külje välja, pahem on aga see, et pärast 2010. aastat tekkis neid nagu seeni pärast vihma, ja see tõi kaasa meeletu kvaliteedilanguse ja siinkohal ei pea ma niivõrd silmas tehnilist, kui muusikalist poolt. Kõik kasutasid ühtesid ja samu helipanku, muusika oli lihtsalt tühi ja tuim, sel puudus hing ja emotsioon, kvantiteet oli kõik, mis luges. See mentaliteet hakkas kehtima ka suurte ja nimekate labelite puhul, kahjuks.
Nüüdisajal on nii, et kui tahad produtsendina pildil püsida, siis tuleb sul iganädalaselt uus lugu välja anda, aga kuhu jääb siin loomingulisus ja originaalsus? Muusikat tehakse nagu konveierilindil, see on lihtsalt üks toode, mida tarbitakse ja järgmisel päeval juba lugu unustatakse. Muidugi leidub ka kvaliteetsemat kraami, kuid selle leidmine on tunduvalt keerukam ja tuleb tikutulega taga ajada. Varasemalt oli vinüülide väljaandmine kulukas tegevus ja sestap kaaluti ka hoolikalt, mida sellele panna, aga digitaalsel kujul muusika väljastamine odavnes kõvasti ja see on veel üks põhjus, miks muusikaline kvaliteet nõnda langes.
Kui nüüd lugudest rääkida, siis Solid Sessions'i Janeiro on mahe ja meloodiline pala, iseäranis Pronti & Kalmani Remix; Armin väntas tol ajal ohtralt remixe teha...mõni oli hea, mõni väga hea, aga rohkem oli keskpärasust...Paul van Dyk võis alguses olla osav DJ, aga Mark Reeder MFS'i labeli alt, mis oligi vist Saksamaa esimene trancelabel üldse, tegi temast tähe. Tema albumitega on nagu on...vahel leiad mõne pärli, mõnikord aga lihtsa ja produtseerimise baasteadmistel põhineva pala. For An Angel on kindlasti tuntuim ja parim.
Underworldi võib pidada UK elektroonilise tantsumuusika lipulaevaks. Trainspottingus oli mitte originaalne Born Slippy, vaid b-side Born Slippy NUXX, mis on sootuks erinev. Kui Discogs.com'ist lugeda arvustusi ja kommentaare, siis hoomad nende tähtsust paremini. Originaal on techno, ja tõepoolest, see võib ju kõlada lihtsana, kuid just siin see võlu peitubki, selles on see "miski", mis muudab selle koheselt meeldejäävaks ja eristuvaks. Mida rohkem kuulad, seda enam mõistad nüansse.
Mis puudutab seda cd'd, siis paraku pole ma sellest midagi kuulnud...mul on digitaalne mp3'de kollektsioon, füüsilisi kandjaid on vähe, kuna eelistan kompaktsust ja mugavust, kõik on kenasti ühes kohas ja midagi otsima ei pea. Helikvaliteet pole ehk tõesti see, mis vinüülil või cd'l, aga nii 90+ % lugudest on 320 kbps.
