Niipalju kui mina olen ankeete vaadanud siis mitte keegi ei ole kunagi narkootikume tarvitanud.Äkki on tabu või häbenete öelda?Valuvaigisteid olete ikka söönud?

Ei narkootikume ega valuvaigisteid.Pole nagu vaja olnud.Peale pea-ja seljavalu muid valusid pole olnud ja nende mõlemi ravitsejaks on mehest küll ja küll olnud

Peab ikka valu olema mis vajab narkootiliste ainete sisaldust alangeetikumis. Ainult ülitugevad sisldavad narkootilisi aineid. Siin ju noored inimesed ja terved.

Kõige hullemad sõltuvust tekitavad ained on heroiin ning nikotiin. Aga kui arvestada ühiskonnale tekitavat kahju suurust, siis kindlasti alkohol.

Ja kui ma paneks et, olen mis vahet seal on? Aitab mulle nikotiinist täiesti

Mina ei ole kunagi sellist asja varjanud, kuid suure kella külge ei maksa samuti seda panna.
Miks on võõral inimesel tarvis minu tegemistest teada? Ei ole.

Ma võtan enne pitsi viina (teen viinasokke) kui mingi jura/sodi omale sisse sööma/süstima hakkan

ahju kõik sellised

olen juhtunud paari ankeeti lugema,kus kirjas,et tarvitatakse..nendest hoian heaga eemale,piisab tänaval nägemisest,mis see inimesega teha võib..

Einooh muidugi. Reklaamime veel avalikult ka seda kui lollid me oleme. Vähe sellest, et igasugu sodi omale sisse võtame/süstime on vaja sellest ka kõigile teada anda. Jube lahe ju. Samas ongi hea, et nad sellest siin ankeedis kohe teada annavad. Ongi lihtsam oma valikuid teha kellega suhelda, kellega mitte. Mina eelistan kainelt mõtlevaid ja vaimselt terveid inimesi.

Ma arvan, et seal valikus lihtsalt puudub see vastus, mida suurem osa võiks vastata. A´la olen proovinud küll aga ei aitäh vms.

Hetkel ravin end, olen loobunud, tarvitan regulaarselt jne ei sobi ju peale korraliku narkomaani kokku ja vaevalt see siia lehele tuleb ja kui tulebki, siis vaevalt et ankeeti kirjutab et olen loobunud...

Mina olen selles suhtes vabameelsem. Kas oled narkootikume tarvitanud??? Usun, et enamik noorema põlvkonna inimesi on proovinud...ega see veel ei tee inimest kuskil Koplis ringiuitavaks süstlaorjaks. Paljudes kultuurides on näiteks ju alkohol keelatud aga samas kergemad narkootikumid nagu kanep või kokalehed täiesti legaalsed ja kultuuri üheks osaks. Loomulikult ei pea seda tervele ilmale kuulutama aga isiklikult väga viltu ei vaata selle peale. PS! Tunnen mõnda inimest, kes lõõgastuseks teevad ühe kanepipläru aga samas alkoholist ja muidu tubakast käivad suure kaarega ringi.

Öeldakse ju,et võta pits ja pea aru.Viin on tarkade inimeste jook ja tark teab kust piir jookseb.Kõik mõnuained võivad tekitada sõltuvust,sest kogusest sõltub naudingu suurus ja superelamust tagaajades ei panda tähele,kui piir saab ületatud.

viin on tarkade inimeste jook kuid palju neid tarku leidub kes oma piiri tunnetavad. sõltuvus on väga kerge tekkima ja hiljem sellest vabaneda osutub paljudele lootusetuks. narkootiliste ainete puhul veelgi kiirem. pigem hoiduda....

ja muidugi, mis seal häbeneda. kuulutaks teistele ka, kui uimas ma olen ja paneks teadetesse, et „ma ei ole kuigi intelligentne, ehk tahaksite ühinete minuga?“ kuni on seda, mida hävitada saab, tuleb seda teha ju.

et sind, punk, huvitab, miks ei ole teised olnud narkootikumidest huvitatud?
mulle tundub, et suitsetamine on sinusse ka jäljed jätnud...kust muidu tuleb sul selline liberaalne suhtumine narkootikumidessa ja huvi teada saada. ehk saatsid sa selle teate ka mingis suitsetamise uimas?

Mul tõesti pole olnud vajadust sedavõrd tugevate valuvaigistite järgi mida võib juba narkootilise mõjuvõimega ainete nimistusse kanda. Miks ma üldse peaks oma ankeedis valetama. Pigem lähenen asjale nii, et kui millestki avalikult rääkida ei taha, selle osa ka täitmata jätan.

Juuksur sa veidi radikaalne. Ega narkootilise aine proovimine või harv kasutamine ei tee sind veel narkomaaniks nagu ei tee paari pitsi viina allakugistamine veel alkohoolikuks. Lihtsalt teadmiseks sulle. et paljud uuema aja kunsti ja muusikalised legendid on oma teosed üllitanud just narkouimas olles ( Ozzy, Lennon, Hendrix, Marley jne jne ) ja mina neid küll idiootideks ei sõimaks, pigem oma ala geeniusteks

Peale nuusk-ja mokatubaka pole midagi proovinud ning kindlasti pole selle järele ka vajadust.

Ise suhtlesin siin virtuaalsel teel ühe noormehega kes valehäbita tunnistas ning kirjeldas pikalt - laialt kuidas narkot kasutanud on. Nüüdseks jäänud pidama kanepile, koguni kasvatavat seda. Meie suhtlus jäi lõpuks soiku. Mõni aeg tagasi sain talt kirja et nüüd elavat kodumail ning käis peale et kohtuksime. Viisakalt ütlesin ära. Mul pole mitte mingit huvi selliste inimestega lävimiseks. Ise narkootikume tarvitanud pole.

Ütleme nii, et seda propageerida ja sellega uhkustada on kohatu aga samas on rumal vaadata läbi sõrmede joomisele ja siis kisaga kuulutada, et narkootikumid on saatanast. Kõiksugu mõnuained on ohtlikud, kui neid kasutavad lollid, kaasaarvatud mõned letimüügis olevad ravimid Narkootikumide all pean siis silmas looduslike narkootikume, mitte sünteetilisi Isegi meie esivanemad õgisid kärbseseent ja vaadake kui toredad meie välja kukkusime

Usun et igaühele leidub see sobiv. Kui keegi soovib leida natukenegi endale sobivat kaaslast netis siis tasub olla aus. Varjates enda omadusi ja huve ei ole võimalik leida sobivat sest huvi tekib neil kellele sobib ankeet ja mitte tegelik inimene. Ka narkomaan võib leida endale sobiva kaaslase. Ka HIV positiivne võib leida teise HIV positiivse kellega õnnelikuks saada. Milleks varjata oma olemust?

Tarvitad mitte legaalseid mõnuaineid oled narkar,jood ja suitsetad oled normaalne inimene Kõik mis on võõras ja tundmatu on paha.Ma paneks siia juurde veel et kui teed sexi siis oled manjakk
Mina õnneks ei ole normaalne inimene(hall mass)
Aksala jutus oli ainukesena tera aga teised ajasid kõik mula,seda mida neile pähe pandud on.

olen üks kord ära proovinud kokaiini, kanepi, marihuaana, amfetamiini ja extasi. Ühestki ei tekkinud tunnet et teist korda veel tahaks, aga uudishimu sai rahuldatud, mis oli hea. Kõigile nad lihtviisiliselt ei istu. Ja kangemate vastu juba uudishimu puudub, ei tekkinud sellest laksu all olemisest sellist kirgastavat kaifi, et aina kõrgemale tahaks, tegelikult osadega tekkis üsna alguses soov et läheks ta juba üle. Loodus on andnud inimesele kaasa oma isikliku narkootikumi- adrenaliini, mida saab igasugusest ekstreemspordist, sellest kaifist kui organism seda täis voolab, olen küll pisut sõltuvuses

Mulle meenub ühe targa inimese ütlus - niikaua, kui meie narkoennetajad ja muu rahvas usub narko.ee-s kirjutatud jama, ei muutu suhtumises mõnuainetesse mitte midagi.
Ja pole ka tulemusi... tarvitajate hulk kasvab ennetajate "ennastsalgavast" tööst hoolimata.

Suured rahad mutiauku. Ja mitte ainult Eestis.

Orgasmi saamist saab ka pidada mõnuaine nautimiseks? Satud sõltuvusse ja tahad veel ja veel ja rohkem. Keelame orgasmi saamise mõnu saamise eesmärgil ära!!

Riik saab alko pealt meeletut kasu aktsiisi näol see on üks suur põhjus miks narko , Saatanast, on Paljud ravimid on ka narko aga legaalne lihtsalt ja kõik saavad oma osa . Ja uskuge mind alko tapab poole kiiremini kui pops või muu sarnane . Ja olete näinud paart narkarit , minge vaadake korra balti jaama siis saate teada mis alko inimesega teeb , Tglt ise narkot ei tarbi aga asi ei ole üleüldsegi nii hull nagu enamus arvavad !!

oot oot... krdi punk, selgita mis tähendab "hall mass", sa oma sõpradele ka räägid seda vä, LÕNGUS- vat mis sa oled, tegele parem mingi hobiga, püüa kala, ehita mingit autot, ent ära tule siia targutama kui kõva mees sa oled.

keda tapab alko keda narkots kiiremini.muidugi igasugu haigusvorme ja foobiaid esineb inimestel kuid narko kindlasti ei rikaste kellegi seksuaalelu.

Alkohol mulle sõltuvust ei tekitanud,tubakas aga küll ja niipalju on mul ikka mõistust, et ülejäänud menüüga mitte katsetada.Kui vahest tekib soov iseendaga peitust mängida,siis ajab viin suurepäraselt asja ära

Kõik mõnuained tapavad, kui neid üleliigselt ja arutult tarbida. Isiklikult pooldan, et kergemad narkootikumid ( kanep ) tuleks legaliseerida ja sellelt makse koguda, saaks riik kasu, turg oleks kontrolli all ning raha ei läheks kurjategijate kätte. Me tahame kangesti sarnaneda arenenud Euroopa riikidega, kuid paljult liiga konservattivse mõtlemisega sinna kunagi ei jõua. Tegelikkuses on peale Hollandi n.ö. vaikimisi juba legaliseeritud lahjad narkootilised ained mitmetes Euroopa riikides. Samamoodi pooldaksin prostitutsiooni legaliseerimist, et see eluvaldkond kontrolli alla saada. Milleks võidelda tuuleveskitega, kui on võimalik neid kontrollida ja nende pealt kasu saada?

Prostitutsiooni ja kanepi legaliseerimine viib meid kohe kindlasti euroopa tasemele

viie rikkama euroopa riigi sekka viie aastaga

jah oleme juba euroopas jamadega lisame aga vürtsi veel juurde

Vastupidi...peab aru saama, et nii või naa ei kao prostitutsioon ega narkootikumide kasutamine kuhugi, see on välistatud ( aksala õppinud veidi kriminoloogiat ). Hetkel mure lihtsalt selles, et seda kontrollivad ja saavad kasu kahtlased jõud. JFjM mitte ainult legaliseerimine ei vii Euroopa tasemele vaid avatud mõtlemine ja ajaga kaasaskäimine Kunagi võideldi samamoodi alkoholi vastu nn kuiv aeg....kas kellelgi jäi seetõttu joomata??? Lisaks sellele on internetis vabamüügis saadavad kergemate looduslike ainete sünteetilised variandid, mille mõju on sama.....milleks siis originaale keelata??? Aeg läheb edasi ja muutused tulevad paratamatult peale, see on läbi ajaloo sedasi olnud ja jääbki olema...milleks siis võidelda asjadega, mis juhtuvad varem või hiljem nagunii?

The Economist kirjutas sel teemal umbes aasta tagasi, artikli kopeerisin kusagilt Eesti väljaandest, rikkudes autorikaitseseadust:


Briti juhtiv uudisteË›urnaal The Economist kordab 20 aasta tagust üleskutset: keelustamine on nurjunud ning legaliseerimine on kõige vähem halb lahendus.

Sada aastat tagasi kogunes Šanghais rühm välisdiplomaate eesmärgiga kehtestada esmakordselt ajaloos piirangud narkootilise ainega kauplemisele. 1909. aasta 26. veebruaril lepiti kokku Rahvusvahelise Oopiumikomisjoni asutamises — vaid paar aastakümmet pärast seda, kui Suurbritannia oli lõpetanud sõja Hiinaga, mille põhjuseks oli vajadus kindlustada endale õigus tollesama narkootikumiga äritsemisele.

Sellele on järgnenud terve laviin tuju ja taju muutvate ainete keelustamisi. 1998. aastal pani ÜRO Peaassamblee liikmeriikidele kohustuse saavutada “uimastivaba maailm” ning “elimineerida või märkimisväärselt kahandada” oopiumi, kokaiini ja kanepi tootmist aastaks 2008.

Poliitikud armastavad sedasorti lubadusi anda. See leevendab moraalset ärevust — jõudu, mis juba sajandi vältel keelustamisi mahitanud on. Eesmärk on süstida kindlustunnet kogu maailma teismeliste lapsevanemaisse. Ometi on selliste lubaduste jagamine ääretult vastutustundetu, kuna neid lihtsalt ei ole võimalik pidada.

Sel nädalal kogunevad kogu maailma ministrid Viini, et kehtestada rahvusvaheline uimastipoliitika järgmiseks kümnendiks. Paljud neist väidavad kahtlemata nagu mõned Briti kindralid Esimeses maailmasõjas, et vaja pole muud kui jätkata jõuliselt vanaviisi. Tegelikult on sõda uimastitega aga olnud lauskatastroofiline, luues arengumaailmas surnult sündinud riike samal ajal, kui rikkamates riikides nõuab sõltuvus karmi lõivu. Igas mõistuspärases mõttes on see saja-aastane võitlus olnud kitsarinnaline, mõrvarlik ja mõttetu. Just sellepärast usub The Economist endiselt, et kõige vähem halb poliitika on uimastite legaliseerimine.

“Kõige vähem halb” ei tähenda “hea”. Ehkki tootjariikide jaoks kindlasti parem lahendus, tooks legaliseerimine kaasa (erinevad) ohud tarbijariikidele. Nagu allpool täpsustame, kannataksid seeläbi paljud haavatavad uimastipruukijad. Meie arvates aga oleks suuremal osal neist sellest siiski kasu.

Märgid nurjumisest

Tänapäeval ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo enam uimastivabast maailmast ei räägi. Hoobelda pole muuga kui uimastituru “stabiliseerimisega”, mis tähendab, et endiselt tarvitavad seadusega keelatud uimasteid umbes 200 miljonit inimest ehk 5% maailma täiskasvanutest— enam-vähem sama suur protsent kui kümne aasta eestki. (Nagu enamik väidetavaid fakte uimastikasutuse kohta, on seegi vaid umbkaudne hinnang: tõendite kogumise komplitseeritus on üks uimastite illegaalsuse ühiskonnakahjulikke tagajärgi.)

Kokaiini ja oopiumi tootmine on tõenäoliselt umbes samal tasemel kui kümme aastat tagasi; kanepit toodetakse rohkem. Kokaiini pruukimine Ühendriikides on pärast 1980. aastate buumi aeglaselt kahanenud, kuid seegi graafik kõigub (1990. aastate keskel olid näitajad kõrgemad), ning mitmel pool maailmas, kaasa arvatud Euroopas, tarvitamine hoopis kasvab.

Seda aga mitte pingutuste nappuse tõttu. Ainuüksi USA kulutab igal aastal 40 miljardit dollarit uimastite pakkumise elimineerimiseks. Igal aastal vahistab see riik 1,5 miljonit oma kodanikku uimastirikkumiste eest ning paigutab pool miljonit neist trellide taha; karmid uimastiseadused on peamine põhjus, miks üks viiest mustanahalisest Ameerika meesterahvast elu jooksul vähemalt korra Rootsi kardinate taha satub. Arengumaades valatakse verd peadpööritavas tempos. Mehhikos on alates 2006. aasta detsembrist uimastisõjas tapetud üle 800 sõduri ja politseiniku (kogu riigis hukkub kodanikke aastas koguni enam kui 6000). Eelmisel nädalal poliitmõrvati järjekordse uimastitest äraaetud riigikese — Guinea-Bissau — president.

Ometi on just keelustamispoliitika see, mille tõttu narkosõdalaste pingutused liiva jooksevad. Illegaalse aine hinda ei määra niipalju tootmise, kuivõrd levitamise maksumus. Võtkem näiteks kokaiini: juurdehindlus kokapõllu ja tarbija vahel on enam kui sajakordne. Isegi kui taimemürkide puistamine kopteritelt kohalike talumeeste põldudele kergitab kokalehe hinna kohalikul turul neljakordseks, mõjutab see vähe tänavahinda, mille määrab eelkõige kokaiini Euroopasse või USAsse toimetamise riskantsus.

Tänapäeval hõivavad uimastisõdalased enda väitel ligi poole kogu toodetud kokaiinist. Viimase aasta vältel paistab tänavahind Ühendriikides olevat kerkinud ning aine puhtus kahanenud. Pole aga sugugi kindel, et hinna tõustes nõudlus väheneb. Teisest küljest leidub ohtralt tõendeid selle kohta, et uimastiäri kohaneb turusituatsiooni valitsustepoolse segipaiskamisega märkimisväärselt kiiresti. Parimal juhul ei tee tõhus uimastikontroll muud kui lihtsalt suunab tootmise mujale. Seepärast ongi oopiumitootmine kolinud Türgist ja Taimaalt Myanmari ja Afganistani lõunaosasse, kus õõnestab lääneriikide võitlust Talibaniga.

Globaalne maffia

Tõepoolest, selle asemel, et kuritegevust vähendada, on keelustamine kaasa toonud gängsterluse enneolematu vohamise kogu maailmas.

ÜRO tõenäoliselt paisutatud hinnangul on illegaalse uimastituru väärtuseks umbes 320 miljardit dollarit aastas. Läänes muudab see roimariteks muidu seaduskuulekaid kodanikke (Ameerika Ühendriikide praeguse presidendi noorpõlve-eksperimendid “triibutõmbamisega” oleks vabalt võinud päädida vanglaseinte vahel). Samuti teeb see uimastid palju ohtlikumaks: sõltlased ostavad lisaainetega kõvasti segatud kokaiini ja heroiini; paljud kasutavad süstimiseks määrdunud nõelu, levitades HIV-i; crack-kokaiini või metamfetamiini lõksu jäänud inimvared elavad väljaspool seadust, ainsateks “arstideks” agressiivsed diilerid.

Kuid kõige rängemat hinda maksavad siiski kolmanda maailma riigid. Isegi suhteliselt arenenud demokraatiad nagu Mehhiko avastavad end pidamas sõda gängsteritega elu ja surma peale. Ameerika ametnikud, kaasa arvatud eelmine “uimastikeiser” (Drug Czar ehk USA Riikliku Uimastikontrolli Büroo juhataja John P. Walters), on tundnud avalikku muret naabruses asuva “narkoriigi” pärast.

Uimastisõja nurjumine on viinud mõned vapramatest kindralitest, eriti Euroopas ja Ladina-Ameerikas, ettepanekuteni nihutada tulipunkt inimeste vangipistmiselt rahvatervishoiule ja “kahjude kahandamisele” (nagu puhaste nõelte jagamine süstivatele narkomaanidele). Selline lähenemine asetaks suurema rõhu rahvaharidusele ja sõltlaste ravile, kahandades samas kokapõõsast kultiveerivate talupoegade tagakiusamist ja isiklikuks tarbeks nn pehmeid uimasteid pruukivate reatarbijate karistamist. See oleks küll samm õiges suunas, kuid on ebatõenäoline, et seda iial piisavalt rahastama hakataks, ning organiseeritud kuritegevuse kõrvaldamiseks pildilt ei teeks see mitte midagi.

Legaliseerimine mitte ainult ei peletaks eemale mafioososid; see muudaks uimastid korrakaitseprobleemist rahvatervishoiu probleemiks, millena neid käsitlema peakski. Valitsused maksustaksid ja reguleeriksid uimastiäri ning kasutaksid sel moel teenitud tulu (koos korrakaitse pealt säästetud miljarditega) rahva teavitamiseks uimastite tarvitamisega seotud riskidest ja sõltuvuse raviks.

Uimastite müük alaealistele peaks jääma keelatuks. Eri uimastid nõuaksid erisugust maksu- ja regulatsioonitaset. Selline süsteem oleks ebakindel ja ebatäiuslik, nõudes pidevat seiret ja raskestihinnatavaid kompromisse. Maksustamisjärgsed hinnad peaksid kujunema selliseks, et tekiks tasakaal ühiskondlike vajaduste vahel ühest küljest kahandada kasutamist ja teisest küljest pärssida musta turgu ning meeleheitlikke tegusid nagu vargused ja prostitutsioon, milleni oma sõltuvust toitvad narkomaanid praegu tihti langevad.

Tootjariikides, kus organiseeritud kuritegevus on keskseid poliitilisi teemasid, pole eriti keeruline veenda avalikkust isegi sellist puudulikku süsteemi omaks võtma. Keeruliseks läheb asi aga tarbijariikides, kus äge poliitiline maadlus käib hoopis sõltuvuse teemal. Paljud Ameerika Ühendriikide lapsevanemad võivad nõustuda, et legaliseerimine oleks õige lahendus Ladina-Ameerika, Aasia ja Aafrika riikidele; nad võivad isegi mõista sellise sammu kasulikkust võitluses terrorismiga. Nende kõige vahetumaks reaktsiooniks jääb aga ikkagi hirm omaenda laste pärast.

See hirm rajaneb suuresti eeldusele, et kui uimastid muudetaks seaduslikuks, pruugiks neid rohkem inimesi. See eeldus võib väär olla.

Uimastiseaduste karmuse ja uimastite tarvitamise sageduse vahel puudub korrelatsioon: range seadusandlusega riikide (eelkõige USA, aga ka Suurbritannia) kodanikud pruugivad uimasteid rohkem, mitte vähem. Piinlikkusest nihelevad narkosõjardid süüdistavad selles ilmingus väidetavaid kultuurilisi erinevusi, kuid isegi omavahel üsna sarnastes riikides ei avalda seaduste karmus sõltlaste arvule mingisugust mõju: karmis Rootsis ja märksa liberaalsemas Norras on sõltlaste osakaal täpselt ühesuurune.

Legaliseerimine võib kahandada nii pakkumist (agressiivsed diilerid (ingl pusher) tegelevad juba määratluse poolest narkootikumide pähemäärimisega) kui nõudlust (kaoks osa keelatud närvikõdi-ahvatlusest). Keegi ei tea täpselt. Keeruline on veenvalt argumenteerida, et toodet, mis on tehtud odavamaks, ohutumaks ja kättesaadavamaks, tarvitatakse vähem. Iga aus legaliseerimise pooldaja peaks arvestama võimalusega, et üldine uimastitarbimine siiski kasvaks.

On kaks põhjust keelustamispoliitika sellele vaatamata pensionile läkitada. Esimene on liberaalsuse printsiip. Ehkki mõned illegaalsed ained on mõnedele inimestele äärmiselt ohtlikud, ei ole enamik neist eriti kahjulikud. (Tubakas on peaaegu kõigist ebaseaduslikest uimastitest sõltuvusttekitavam.) Enamik illegaalsete uimastite, kaasa arvatud kokaiini ja isegi heroiini tarvitajaid pruugib neid aineid ainult aeg-ajalt. Nad teevad seda sellepärast, et saavad sellest naudingut (samamoodi nagu viskist või tubakasigaretist). Riigi ülesanne ei ole neid selles takistada.

Kuidas jääb sõltuvusega? Esimene argument juba puudutab osaliselt lahendust, kuna uimastite peamiste kahjulike mõjude otsene ohver on tarbija. Kuid sõltuvus võib kannatusi kaasa tuua ka sõltlaste peredele, eriti lastele, millega kaasnevad laialdasemad ühiskondlikud tagasilöögid ja kulutused. Just sellepärast peakski sõltuvuse ennetamine ja ravi olema uimastipoliitika esmane prioriteet. Sellest tuleneb ka teine argument: legaliseerimine pakub võimalusi sõltuvuse õigeks ja tõhusaks raviks.

Jagades eri uimastite kohta ausat teavet ning määrates uimasteile vastavad hinnad, võiksid valitsused juhtida tarbijaid kõige vähem kahjulike ainete poole. Keelustamine pole teinud midagi laboratooriumides valmis nuputatud uute uimastite (ingl designer drugs) vohamise takistamiseks. Seadusega lubamine annaks seaduslikele ravimifirmadele motivatsiooni aineid, mida rahvas tarvitab, paremaks muuta. Maksudest laekunud ja kontrolli arvelt säästetud ressursid võimaldaksid valitsustel tagada sõltlaste ravi — mis omakorda muudaks legaliseerimiskava poliitiliselt vastuvõetavamaks. Arenenud riikide edu rahva tubakatarvitamise kahandamisel, mida samuti kontrollitakse maksustamise ja regulatsiooniga, annab põhjust loota parimat.

Kalkuleeritud risk või veel sada aastat läbikukkumist?

The Economist kutsus legaliseerimisele üles juba 20 aastat tagasi. Asitõendeid uuesti üle vaadates osutub keelustamine veelgi laastavamaks, eriti maailma vaeste ja nõrkade suhtes. Nagu näitavad kogemused alkoholi ja tubakaga, ei kihutaks legaliseerimine gängstereid uimastiärist täielikult eemale — alles jääksid maksud, mida vältida ja seadused, millest mööda hiilida. Samuti ei kisuks see läbikukkunud riike nagu Afganistan automaatselt mülkast välja. Meie pakutud lahendus on komplitseeritud, kuid sajandi jagu täielikku ebaõnnestumist on meie arust piisav põhjus vähemalt proovida seda juurutada.

Jutt jumala õige tegelikult.

Kui legaliseerida siis on ka kõigile väga kergelt kättesaadav. Vähe sellest, et eestlane joob võrreldes teiste riikidega liiga palju, nüüd siis anname muud meelemürgid ka kätte. Eks te olete kõik kuulnud, et eesti meeste sperma kvaliteet on kõvasti langenud. Ja mis on põhjused? Stress, alkohol, suitsetamine ja no lisame siia nüüd siis narkootikumid ka. Huvitav, et inimesed on vabatahtlikult nõus oma tervist rikkuma. No vähemalt nii on kindel, et me välja sureme. Kui seda soovite siis laske käia. Minul igaljuhul pole küll soovi selliste inimestega suhelda, kes mingit sodi süstivad või sisse söövad. Aga eka igaüks teeb oma valikud ise.

Hmmmm...narko peaks ikka keelatud olema, ja seda 100%. Aga kui ütlen, et elus proovinud pole, siis valetan. jah on proovitud seda kurjajuurt kokat Saksas viibides, kuid ma ei saanud toimest aru või kui oli ka sellel mõju siis mina ei tajunud seda, või olin liiga viskine. Ühesõnaga ei ole olnud tahet edaspidi tarbida ja ei lase ka endale pakkuda....ja õnneks pole mul ka erilist kokkupuudet, kui nüüd pakutaks uuest, siis 99% ma ei võtaks pakumist vastu ja viskaks pakkuja uksest välja. Nii lihtsalt see käbki aga mis teised oma eluga teevad pole minu asi, kui tahavad tarbida siis tehku seda, inimene otsustab ise oma valikute üle. Olen alati meeleldi pakkuma nõus oma tuge kui inimene tahab loobuda neist aga algus loobumiseks peab selle inimese poolt tulema ja siis saan juba ka teda toetada, et loobumine kergem oleks.

Ei kutsu üles legaliseerimisele, lihtsalt edastasin teiste inimeste arvamuse.
Muide - kas teadsite, et kodukeemia (deodorandid, nõudepesuvahendid, torusiilid, antibakteriaalsed seebid, puhastusvedelikud-ning geelid) on inimese tervisele kordades ohtlikumad, kui paar triipu nädalavahetusel?

Eh tegelikult on elamine ise juba ohtlik teema

Minu pärast võiks kogu see kupatus olla legaalne, kui need kes seda tarbivad ei muutuks ohtlikuks teistele inimestele kes ei tarbi. Sama kehtib ka alkoholi suhtes. Tõmmaku ja joogu ennast surnuks aga kuna nad muutuvad ohtlikuks teistele siis ma pooldan rautselt keeldu.
Mis puutub ome keemiasse siis pole ma veel kuulnud et, deodoranti, nõudepesu vahendi,torusiili ja seebi kasutamise tagajärjel oleks keegi muutunud vägivaltseks või kaotanud kontrolli oma keha ja mõistuse üle.

olmekeemia kindlasti võib mõjutada kellegi käitumist ,kes seda endale sisse ahmab. kõike eksisteerib ja igasugu erandeid on. narko ja uimastid legaliseerida või mitte,,,, paraku on ka selle puhul head ja halvad tahud.piiri pidada eestlane ei oska sellega kohe kindlasti.pigem hoiduda,on olemas muid võimalusi end välja elada ning tunda rõõmu....

Risto18: Ma ei mõelnud extreemsusi s.t. magustamist oma kehasse. Ma pidasin silmas sihtotstarbelist kasutamist.

Olmekeemia mõjub pikemal kasutamisel laastavalt immuunsussüsteemile. Elukeskkond hoitakse peaaegu täielikult bakterivaba ja kliiniliselt puhas, mis omakorda põhjustab allergiahooge, sest inimkeha lihtsalt ei suuda tolmu ja pisikutega võidelda.
Kodukeemia kasutamise otsene tagajärg on ka vähijuhtumite pidev suurenemine arenenud riikides.

Nojahh ja siis mürgitame ennast veel narkootikumidega lisaks. Muidu äkki jääb liiga väheks, eks ole Jaburduse tipp. Aga eks igaüks otsustab ise kuidas oma elu elada.

siin kohe lausa arsti teadus,,,, tore,tore. mis meil siin ei põhjusta vähki

Selleks et, mitte surra tuleb sünnist kuidagi pääseda kui aga oled juba sündinud siis ole kindel sured nagu nii. Narr kah tervena surra, hea kui ikka oma krabi kaasas. Seltsis segasem.

Aike-täitsa päri.kahjuks paljud ka ise mõtlevad endile haigused juurde.. rohkem olla rõõmsad ja mõelda positiivsemalt.

Ah seda ma kah ei usu et, lausa mõeldakse aga eks see tervis ikka sealt kõrvade vahelt tule nagu kõik elu õnne hetkedki. Kui sa ise oled positiivne ja suudad enese üle kah vahel naerda siis on päike igas päevas. Mina näiteks olen kogu aeg armunud pea laiali otsas ja õnnelik, mure aga selles et, ei mäleta kellesse. See vaa noo kes see nüüd oligi noh see Haltshaimer oli ta nimi näe meelde tuli.

mina olen vaatamata kõigele positiivne ja õnnelik selle üle ,et olen olemas ja kasulik endale ning headele sõpradele. sama suudan olla ilma igasuguste narkootilistele ainetele ja ei poolda nende kasutust või isegi proovimist.