Tahaks siis teada, et kuidas Teie sellest üle saanud olete? Võibolla veidi imelik teema mida siin küsida, aga kes soovib see vastab.

Tuleb mõelda positiivselt ja üle saada vihast. Ta on ju ikka seesama meeldiv inimene, kellega sa veetsid võibolla enda elu ilusaimad hetked. Sa oled temas pettunud, aga sama pettunud võib tema olla sinus. Lihtne on süüdistada teist, aga enda süüd tavaliselt ei nähta.
Ainuke võimalus, et teine tahaks mida sina soovid, on soovida seda, mida teine tahab.

Oleneb koos veedetud aja pikkusest.
1 õhtu suhe läheb kergelt üle.
1 kuu suhe on ka lihtne.
1 aasta jääb juba meelde.
5 aastaga on tekkinud juba harjumused ja ühised tuttavad, asjad, esemed, võib-olla lapsed. See on juba keerulisem, soovitan edasi minna oma eluga.
Unustada ei saa aga saab sõber olla, või siis üldse mitte lävida, et hinges ei piinaks.

Aitäh teile. Vastused panid nii mõnda asja teisiti vaatama.

Peale viimast suhet matsin ennast töösse. Selles osas oli kasuks, et hoidis mõtted mujal. Samas väga ei soovitaks, sest see lükkab asja lihtsalt edasi. Lõpuks tuleb ikkagi olukorraga leppida ja endas selgusele jõuda.

Sellele eelneva suhte puhul olid sõbrad väga suureks abiks (meil oli vähe ühiseid sõpru). Sai võetud ette mõned istumised ja väike väljasõit. Viis samuti mõtted mujale, aga lisaks oli hea et sain kellegiga sellest rääkida ja nägin, et maailm ei piirdu vaid ühe inimesega.

Omajagu oleneb ka sellest, kas mindi lahku tüliga, kes kelle maha jättis, lahkumineku põhjused jne. Aga igal juhul on minu meelest kõige tähtsam meeles pidada, et maailm ei piirdu vaid selle ühe inimesega

Aeg. Distantseerudes mõtestasin toimunut enda jaoks pisut erineva nurga alt, kui juba suutsin ilma liigse emotsioonita üldse midagi mõelda.

Esimene lahkuminek oli valus, iga järgnev palju lihtsam. Mind ennast ei ole mu tahtmata maha jäetud, seega au pihta ei olegi veel käinud. Üksindus on suhteliselt ebameeldiv, nii et tasub sõpradega tihedamalt suhelda või mingi buddy leida.
No ja Luceo ütles juba ära, et aeg parandab haavad.

Luc, kas sa oled kindel, et tead sõna, emotsioon, tähendust?

Emotsioon ehk subjektiivne tundeelamus lühidalt öeldes. On sul veel küsimusi?

Kummaline on asja juures see, et keegi ei taha olla ei mahajätja, ega ka mahajäetu. Ollakse valmis elama pikalt kaksikelu vaid selleks, et mitte ise lahkuminekus süüdi jääda. Noh ja kui sind maha jäetakse, siis on see ju korralik pauk egole.

Ma olen mõlemas rollis olnud ja just seepärast, et poolikud lahendused mulle ei meeldi.

Tead, ega pikaajalise suhte lõpetamine ei ole kerge. Isegi kui armastus on kustund, ei taha ikkagi kaaslasele haiget teha. Teine asi on see, et lahkuminek on (vähemalt minu jaoks) lõplik ja seega ei saa kaaslast kergekäeliselt maha jätta.
Lõplik selles mõttes, et tuttavateks võib jääda, aga uuesti suhtesse sama inimesega ei astuks.

Kui suhtes olemine teeb rohkem haiget, kui suhtes mitte olemine, siis minu jaoks ei ole rohkem alternatiive - märtri mängimine pole kedagi õnnelikuks teinud.

Poolikud lahendused ei meeldi, aga mis on tegelikult poolik lahendus? Mida kõvema pauguga ukse kinni lööd, seda kauemaks see kajama jääb. Keevat suppi süües põletad suu. Ehk on ikkagi targem oodata kuni supp jahtub ja siis otsustada, kas uks vaikselt väljast poolt kinni panna või mitte.
Ust on mõtet vaid siis kinni lüüa, kui pole mingit tahtmist seda enam kunagi avada. Aga tihti on nii, et hing küll ihkab, aga ego ei luba ja siis oledki nagu vihaselt klähviv koer aiataga.

Nelaga näppu torkamine on valus, eriti kui see trehvab küüne alla minema, aga kas selle pärast peab käe maharaiuma?

luceo, kui suhtes olemine teeb rohkem haiget, siis tõesti. Aga on ka selliseid suhteid, kus "säde" on ammu kadunud, aga muud midagi viga ei ole. Ehk siis see stsenaarium, kus koos ollakse puhtalt mugavusest ja harjumusest.

Jott, ma ei hakanud kogu viitkümmet halli varjundit siia kirja panema - aga kui muid lahendusi enam ei ole, siis on lahkuminek viimane võimalus, sest edasi tulevadki need nn poolikud lahendused. Kõik mu otsused - ka need, mida igapäevaselt teen, on läbimõeldud ning ilma kiirustamata. Uste paugutamisest pole ühelgi juhul kasu, selle õppisin ma juba mitukümmend aastat tagasi selgeks.

Mehu, kui mõlemad selles suhtes rahul on, siis ma ei näe probleemi. Enamasti muutub üks või teine osapool rahulolematuks ja siis võib probleem tekkida.

See on nüüd juba subjektiivse arvamuse koht. Ma ise näen mugavussuhteid aja raiskamisena. Sest sellises suhtes oled sa seotud inimesega, kelle vastu sul tundeid tegelikult ei ole (oled koos lihtsalt selleks, et olla kellegiga koos). Ja see seotus omakorda takistab sobivama kaaslase leidmist.

Kui mõlemad on sedasi rahul ega soovi uut kaaslast, siis oleks raiskamine toimiv kooslus lõhkuda. Eriti, kui peres kasvavad lapsed. Iseasi, kui sisimas tuntaksegi, et tegelikult takistab säärane elukorraldus millegi puuduoleva leidmist.....aga sel juhul jõuamegi tagasi selle rahulolematuse juurde ning käiku läheb plaan B.

Selleks, et teisest rahu saada, tuleb kõigepealt leida rahu iseendas.

Mul on lihtsalt selline olukord läbi elatud. Alles tagantjärgi sain aru, et tegelikult hoidsin elus suhet, mida polnud mõtet elus hoida ja see rahulolu, mida suhte ajal tundsin, oli kõigest enesepete.
Aga eks olukorrad on erinevad. Kui oleksin tolle naisega lapse saanud, siis näeksin vast asja teisiti.

Ma saan aru, kuhu sa sihid, Jott - aga kui enese ja rahuga on kõik korras, siis oleks masohhistlik iga hinna eest teist sundida sama rada käima. Ok, illustreeriv näide - üks osapool käitub pidevalt ja pika aja jooksul vastuvõetamatult ning hoolimata kõikvõimalikest katsetest seda muuta, jätkab endiselt. Kas soovitaksid siis masohhistlikult enda sisemise rahu ohverdada muutes nimetatud käitumise enesele vastuvõetavaks või siiski lõpetada suhe?

Kõigepealt tuleb leppida sellega, et kedagi muuta pole võimalik. Ja siis tunnistada endale, et tahad aga ei suuda, mitte raiuda hambad ristis, et ei taha. Süüdi pole mitte tema, sest tema on, kes on, aga sina ise, sest ei suuda teda sellisena taluda, kuigi tahaksid.
Sa tahad tervet õuna, sellepärast loobud poolikust, mitte sellepärast, et ta mäda oleks.

Kedagi muuta ei saa, nõus. Aga inimesed muutuvad ja näiteks saab oletame, et pärast 15-aastat abielu ühest osapoolest alkohoolik, mängusõltlane või narkomaan. Et siis peaks sellega leppima, kuigi nende omadustega kaasneb isiksusemuutus, igapäevaelu kannatab ning tekivad finantsraskused?

Tead, aga mis me ikka vaidleme - isiklik arvamus on, et kui minu jaoks absoluutselt vastuvõetamatu tegevus/käitumine ei ole kuidagi muudetav, siis ei kavatse seda ka taluda, sest ma poleks siis ei iseendaga ega ka välisega rahul.

parem õudne lõpp kui lõputu õudus. ja vana suppi üles soendada on suurim rumalus, mis teha võib. mis möödas, see möödas.

Mina leidsin IHA.ee

Supid raiped kipuvad tihti jah hapuks minema, aga nii mõnigi toit on teisel päeval palju maitsvam, kui äsjavalminuna. Värske vein võib ka kõhu lahti võtta, aga lase tal vaikselt rahus laagerdada ja on teine asi.
Sõltlast on mõtet ainult siis aidata, kui sõltlane on nõus seda abi vastuvõtma. Pole mõtet kedagi püüda vägisi pinnal hoida. Kui lased tal korra põhjas ärakäia, alles siis saab ta aru, kui hea pinnal oli. Alles siis vajab ta õlekõrt millest kinnihaarata. Paraku aga öeldakse talle siis, et vana supp süüa ei kõlba.

Jott, see oli suvaline näide. Samahästi võiks arutleda, kuidas aidata vägivaldset egomaniakki või kroonilist armukesepidajat.

Laste nimel näitemängu teha? Jabur

Lõppkokkuvõtteks on ikka asi kinni selles, mis toimub asjaosaliste kõrvadevahel. Alustuseks peab kumbki enda pööninguosa korda tegema ja alles siis arutada, mida ühiste asjadega pealehakata. Teised on küll varmad nõuandma, aga see ei tohi saada määravaks.

Mugavussuhe? Suhe peabki mugav olema. Armastus otsas, elatakse harjumusest? Kirglik armastus saab alati otsa ja on eriti tobe hakata kohe lahutama ja uut krdi armastust otsima. Suhe koosneb tuhandest komponendist ja kirglik armastus moodustab sellest tühise osa. Mõistlik oleks partneriga enne laste tegemist tuttavaks saada. Siis pole vaja iga 5a tagant lahutada ja uut armastust otsida

Küll oleks hea elada, kui kõik nii mustvalge oleks. Mõni arvab, et mugavusest piisab ja teine, et tangot saab üksinda kah tantsida .

Just. Oleks hea, kui neid teisi natukene vähem oleks. Siis poleks nii palju katkiseid lapsi.

Jällegi mustvalge lähenemine, egas vanemad lastest lahuta, ikka üksteisest.

Uhke maasturiga Künnaks ehk kuidagi põllu ära küll, aga targem on siiski teha seda vana hea traktoriga.

Jott, su viimastele tähendussõnadele pean küll tõlget paluma.

Kõige julmemad on eksperimendid, mida tehakse lastega. Kui ei saa ilma eksperimenteerimata, siis tuleks need teha enne lastetegemist.

Pere on number 1. Vähemalt minu jaoks. Olen selline veidrik .
Lastest ei lahutata, jälle sul õigus. Elavad ema, isa ja 2 toredat last. Ema isa lahutavad, koju tuleb uus isa, kellel on juba 2 last ja tema naisel eelmisest abielust veel 2, kokku on juba 6 õdevenda. Ära läinud isa leiab uue ema, kellel onka 2 last, juba 8, siis teevad nii ema kui ka isa veel kumbki 1 lapse. Kokku 10 õdevenda.Mõnus pere idüll. Aga jah luc ega lastest ei lahutata, pere jääb ju alles . Siis saab jälle armastus otsa ja jõuab enne pensionit veel lahutada, et ei peaks üksi tangot tantsima. Äge

Ohissand sa näed ja ei mürista. Mul kahjuks või õnneks pole säärast peret, pole olnudki ning ilmselgelt ei tule ka. Eksperimente lastega pole samuti teinud.
Ja X, mis parata, kui su kärgperenduse osapooled sinu pereväärtusi ei jaga?

Seesamune, et miks üldse lahku minna, kui mingit ülesaamist peab hakkama läbi elama?
Kui on õige lahkuminek, siis pole ka mingit ülesaamist või kuidas?

Aga ma tean ühte tädi kellele meeldibki mingi selline ülesaamise teema. Sebib tüübi, kepib natuke aega ja siis läheb suure draama ja ahastamisega lahku. St lõpetab tüübiga lihtsalt suhtlemise, ning siis halab ja oigab sõbrannadele pisarate lahinal, et teda jäeti maha. Vot see on perverssus alles.
Vaatan et on nüüd siinsele lehele ka kolinud mehi otsima.

Ja ega iga suhe ei ole veel ka suhe. Üks tibin siin ka otsis kunagi lohutajat. No rääkisin temaga natuke. Selgus et suhe põhineski selles, et tegelane tuli nädalavahetuseks küprokipanekust kodumaale jooma. Tibi ka siis oli alati platsis. No ja üks nädalavahetus ei tulnudki. Kohe jama majas ja kõik on tuksis. tramaeivõi kui idioodid ikka vahest inimesed on.

Lahkuminek.
Kuidagi on, et ajaga läheb valu väiksemaks ja ei tule kogu aeg meelde. Midagi ülesaamiseks spetsiaalselt teha vist ei õnnestugi.

Lahkuminekust ülesaamiseks peabki siia Ihasse tulema. Parem on elada sellist elu, kui teada, et suhte teine pool petab. Eks igal ühel on ülesaamine isemoodi ja teinekord aitabki aja mahavõtmine ning mõnda aega suhetele mittekeskendumine.

Kui poleks enesepetmist, et teine pool kuulub vaid sulle, siis oleks asjad palju lihtsamad.

väga hea komm, muide. Tingimusteta armastus- welcome. Lihtsam öelda kui teha