Inimesi meie ümber on tuhandeid ja rohkemgi ....
Ihas on inimesi ja rohkemgi ...
Kõigil on oma mõtted soovid, ihalused - oma elu.
Vahel jääb tunne, et inimesed ei ela reaalsuses, vaid oma loodud unistustemaailmas. Luuakse unistus omale sobivast elust ja siis hakatakse seda illusiooni toitma oma elus puuduolevate fantaasiatega. Ihaldatakse just seda ja sellist, millest hetkel puudust tuntakse või siis vastupidi, et ihaldatakse seda, mis oleks vastupidine sellele, millega igapäevaselt ja reaalsuses kokku puututakse.
Abielus inimesed igatsevad vaheldust halli rutiinsusesse, vabad inimesed igatsevad ekstreemsusi ja miskit, mis laseks vastutust jätkuvalt mitte võtta, aga palju värvilisemalt, üksikud igatsevad seltsilist ja kaaslast, aga siiski omade kriteeriumite järgi, ..., jne., jne. .... Ja kõike seda ikka isiklike parameetrite ja õigsustunde järgi.
Kus aga jookseb see joon, mille järgi me mõistaksime kõik üheselt seda õigsust - seda reaalsust?
Kust taibata seda seksuaalsuse osakaalt ses reaalsuses, et osata mõista kasvõi siin keskkonnas ja siinsetesse postkastidesse saabuvaid pakkumisi ja foorumis teemaks olevaid probleemistikke?
On äkki häid mõtteid taipamaks?