Päriselus ollakse tavaliselt "mina ise" ainult omaenese seltskonnas, üksinda olles-elades. Kõik muu käitumine sõltub suuresti ka nendest, kes meid ümbritsevad ja kuidas teised meid näevad-tajuvad ja meisse seeläbi suhtuvad. Ülemuse võid alati ka mõttes persse saata, kuid see ei muuda olematuks fakti, et sa oled sellele mõtelnud või soovinud nõnda teha. Kui selleks peaks sobiv moment või võimalus avanema, siis tehtaks seda kindlasti.
Ma ei tea, kas Iha.ee või mistahes teine tutvus/suhtlussait nüüd kedagi nõnda suurtesse kõrgustesse suudaks tõsta, et reaalsus seeläbi unustada jõutakse, ent see on igaühe puhul täielikult individuaalne ning üldistada ei saa. Mina räägin siinkohal vaid omadest kogemustest ega hakka pikalt lahkama üht või teist siinset käitumismustrit. Üldjuhul on ikkagi nii, et nendel, kes siis kas anonüümsetena või ka omaenese näo alt hakkavad sitta loopima, jääb reaalses elus midagi vajaka. Nimetagem seda kibestumiseks või millekski muuks, kuid nii see on. Muidugi võiks nüüd hakata arutlema ka selle üle, et milleks üleüldsegi peab siis kusagil kontot omama, aga taaskord peab ka sellele iga inimese puhul individuaalselt lähenema. Kes otsibki vaid kiiret keppi, kes ajaviidet foorumis või jututoas, kellelegi sobib jällegi vaid kirjavahetus, mõni on avatud kõigele...variante on täpselt nõnda palju, kui on inimesi ja kasutajaid endid.
Üldiselt olen mina alati kõikjal eksisteerinud oma nime, pildi ja muu infoga, ja seda sel põhjusel, et mul pole kellegi ees midagi varjata ja mul pole vaja olla ka silmakirjalik. Valdav osa tutvusringkonnast teab nagunii mu siinse konto olemasolu ja kui ma millegi valgustkartvaga ei tegele, siis mispärast peaksingi oma siinviibimist salgama või eitama? Teod ja käitumisviis olgu need, mida häbeneda, mitte siinolek ja konto omamine.