Ütleksin, et on ja ei ole ka.
Kõigepealt tuleks lahtirääkida, mis üldse armastus on. See on ühe inimese kiindumus teise inimesse ja paraku ühepoolne tunne. Kui see tunne leiab vastutunde, siis võib rääkida ka seksist. Soov seksida käib küll armastusega kaasas(muidugi kui pole tegemist vanemliku armastusega), aga mingit kohustust ei saa olla, sest seks on ikkagi kollektiivne tegevus ja eeldab mõlema poole soovi. Kui nüüd päris äärmusesse laskuda, siis armastaja tahab, et armastatul oleks võimalikult hea ja seksiks sellega, kellega kõige rohkem tahaks, aga sellist eneseohverdust kohtab harva.
Hoopis teine lugu on armumisega. Armumine, ehk looduse kutse, on omamoodi hullus. See on seisund, kui mõttetegevus on häiritud, et see ei segaks soo jätkamist. Armumine ei ole pikaajaline tunne ja mulle meeldib ütlemine, et armastus on see, mis armumisest järgi jääb siis, kui silmad jälle näevad ja kõrvad kuulevad. Tihti avastatakse, et polegi tegelikult midagi. Oli vaid kiim, kepp ja pettumus.
Armastusest nii lihtsalt ei vabane, see kestab kaua ning kui sellega kaasneb palju negatiivseid kogemusi muutub vihkamiseks.
Kui nüüd algusesse tagasi minna, siis tore on, kui kaks teineteist armastavat inimest seksivad, aga seaduseks seda lugeda ei saa. Kõik sõltub sellest millised piirid inimene ise endale seab ja kas teine neid ka aksepteerib. Paarisuhe on kompromiss kahe isiksuse vahel.
Seks ei ole ammu enam pelgalt soojätkamis toiming, vaid lõbu ja kas saab sundida kedagi lõbu tundma moel, mis talle üldsegi lõbus pole?