Sheeba, kes siin eelnevalt ühed mõtted välja ütles, tõenäoliselt teadvustab seda tehes endale, et vastas ise oma küsimusele- nagu lugeda võis, on austus kahepoolne akt, seega, kui ei eksisteeri mõlemapoolset austust või kui vähemalt ühel osapoolel seda ei ole, ei saa tekkida midagi, mis oleks normaalses suhtlemises eeldustekohane ja vajalik ning samuti ootus, et mittemillegi kohale midagi tekib, oleks vist asjatu ja raisatud.
Ma ei tea, miks see teema kedagi erutama hakkas, aga pikemalt selle üle, miks ei austa või miks see austus kadunud on, ei ole mõtet arutada. Ootusi ei ole. Minul kindlasti selliseid ootusi selle kohta suhtes ei ole. Ma olen rahul, täielikult. Mitte et ma oleks üldise austuse kriisiga siin rahul – see ei ole kindlasti hea- , vaid mina olen rahul sellise seisuga, nagu see on ja muutusi ei vaja. Ootusi oman ma ainult nende suhtes, kes mulle midagi tähendavad.
Ma eeldan, et see nn tähendamine, mis minu järel veel käib, ka kaob ja rahunetakse, aga vist läheb sellega veel aega.