Isandad ja emandad anonüümosed (3)
22. aprill 2015 00:30
Olev Remsu Olev Remsu, kirjanik Eesti Päevaleht Olev Remsu
Olev Remsu
Foto: Ilmar Saabas
Julge silmavaatamine muudab tigedad netikommentaarid mõttetuks.
Veidi aega tagasi nägin televiisorist saatelõiku, kus anonüümsete rüvetajate ohvritel paluti kaamera ees ette lugeda sõimu ja alandamiskatseid, mis oli sihitud nende pihta eri portaalide kommentaariumeis.
Ettelugejad tulid asjaga vapralt toime, ehkki mõne inimese hääl vahel veidi värises ja lause siin-seal katkes. Tekstis oli ka piikse ehk see oli sedavõrd obstsöönne, et sündsustsensor pandi vägisõnu katma.
Alustaks sellest, et anonüümsel kommenteerimisel on neli asjaosalist. Esiteks tehniline võimalus seda teha (portaal koos modereerijatega või nendeta), teiseks keegi kommenteerija, kolmandaks kommentaari sihtmärk ja neljandaks lugejad, kusjuures kaks viimati mainitut võivad kattuda.
Peitupugemine oleks variserlikkus, pigem oleme kõigi oma miinustega nähtaval.
Statistikat tegemata tundub mulle, et anonüümsete hulgas on ülekaalus tigedad kommentaarid. Loodame, et ma ei näe tonti. Mõnel juhul võivad ju nimetud või varjunime all kirjutatud read olla ka asjalikud-neutraalsed, mõnel juhul kommenteeritavat lugu/autorit koguni tunnustavad. Nende kirjutajad on arvatavasti tagasihoidlikud inimesed, omamoodi introverdid, kelle jaoks igasugune n-ö püüne peale tulemine on vastukarva, kuid kel on millestki ühiskonnale märku anda. Nad peavad oma mõtet tähtsamaks kui iseennast, ja see on lausa kiiduväärt suhtumine.
Niisiis, juba tunnustajate ja asjalike kirjutajate pärast peab anonüümne kaasalöömine jääma. Mis sellest, et säärased kommenteerijad on ilmselt vähemuses. Ent nendegi häälte summutamine oleks sõnavabaduse piiramine.
Keelepeks ei kao kuhugi
Meie jutt käib aga õelatest anonüümidest, kelle puhul tekib küsimus, kas neile ikka tuleks pakkuda võimalust õhkkonda mürgitada.
Keelepeks ei ole meie ajastu sigitis, see on eksisteerinud kaua-kaua, inimkonna sünnist alates. Mis teha, paraku oleme sellised ja paremaid meid ei ole kuskilt võtta. Ma ei imestaks sugugi, kui etoloogid avastaksid, et loomadelgi leidub analoogilist käitumist.
Suust suhu kanduv klatš levis elektroonikatagi kulutulena.
Suust suhu kanduv klatÅ¡ levis elektroonikatagi kulutulena ja on kaheldav, et tänapäeva tehnika on eriti paisutanud nende inimeste hulka, kelleni kadeda laimaja rüvetused jõuavad. Või küsime otse: kas neid inimesi, kes kaugetel aegadel olid kuulnud näiteks Georg Otsast või teletäht Moidela Tõnissonist seda ja seda, on rohkem kui neid, kelleni on jõudnud seesugused nn andmed mõne olevikukuulsuse kohta?
Võib-olla on nüüdseks suurenenud ainult kõlakate levimise kiirus, kuid seegi pole kindel.
Omal ajal pidin Tartu ja Tallinna vahet tiksuma ning uskuge – mõnele inimesele, etendusele või näitusele antud hinnang, mis käidi välja Werneris, oli juba samal õhtul kuulda Kuku klubis.
Tahan öelda, et pole mingit mõtet kaotada võimalust kirjutada anonüümseid kommentaare ka siis, kui need on vimma täis, mõnikord isegi kriminaalselt kurjad. Teiste teotamine kuulub kahjuks meie olemuse juurde, portaalid on tänapäeval ainult meie sisu ühe tahu tehnilised kandjad.
Peitupugemine oleks variserlikkus, pigem oleme kõigi oma miinustega nähtaval. Jäägem lootma, et saame kunagi oma varjukülgedest lahti, näiteks siis, kui täitub unistus tuleviku ideaalinimesest.
Õelaid kommentaatoreid on peetud pahatahtlikeks inimesteks, kes elavad pori loopides välja oma kibestumist, mis tekkinud luhtaläinud kavatsustest või lihtsalt elust.
Kommentaator võib pidada mõtet tähtsamaks kui iseennast ja see on kiiduväärt.
Võib-olla nad tunnevadki oma tegevusest kurja naudingut, laimavad, rõõm südames. Ent minu arvates on nende hulgas vähem teadlikke väljamõtlejaid. Ma usun, et sellised kommentaatorid on enda arust tõekuulutajad, inimesed, kes oma pimestuses on absoluutselt veendunud, et nad ajavad õiget asja ja paljastavad ühiskonnale olukorra tegelikku seisu. Nad tajuvad, et oleme suures hädas, ja tõttavad omakasupüüdmatult appi, et näidata meile, kes on me viletsuses süüdi. Leidub neidki, kes peavad end Eesti või isegi kogu maailma päästjaks. Selle ülla eesmärgi nimel on nende arvates lubatud ka karmim toon, sest ühiskonna või avalikkuse ladvikus troonijad on selle igati ära teeninud.
Mida ehtsam enesepettus, seda piiritum veendumus.
Vanasti võis ta arvata, et kõik armastavad ja austavad teda, ning nautida enda kuulsust.
Tigedate kommentaaride puhul on sagedasti tegu jõleda harimatusega, kuid olen lugenud ka selliseid, kus ei leidu ainukestki kirjaviga ning mis hiilgavad lauseehituse korrektsuse ja väljendusrikkusega. Isegi komad ja suurtähed on kenasti paigas, mis pole internetitekstides igapäevane nähtus.
Neid inimesi juhivad müüdid. Ja kas meie saame kätt südamele pannes kuulutada, et need müüdid, mis meid juhivad, on need kõige õigemad?
Tänapäeva online-ajakirjandus ja sotsiaalmeedia oma tuhandepäise isetekkelise autorkonnaga pakuvad aga ühe harukordse võimaluse: laimatu võib teada saada, mida tema kohta kirjutatakse. Vanasti võis ta arvata, et kõik armastavad ja austavad teda, ning nautida omaette enda kuulsust. Või siis vastupidi, võis karta, et kõik põlgavad teda, ja tõmbuda oma urgu, keelduda ühiskonnaga suhtlemast.
Päästev mõttemõrv
Muidugi, eks minevikuski juhtus, et kõmu jõudis mingil kujul n-ö asjaosaliseni, kuid tollal ei saanud ta selle täpses sõnastuses kindel olla. Meie digiajastul aga, palun – ole vaid mees (või naine) ja julge tõele silma vaadata! Riigikogus võis ühe kultuuriministri lahkumiskõnest kuulda mõtet, et anonüümsed kommentaatorid toovad meile vaikiva ajastu. See on orwellilik loogika – sõda on rahu, vale on tõde.
Öeldu on ütleja autoportree ja õelutsejad iseloomustavad kõige rohkem just iseennast.
Öeldu on ütleja autoportree ja õelutsejad iseloomustavad kõige rohkem just iseennast. Meenutagem tarkusetera, et üks mõttemõrv hoiab ära reaalse mõrva. On oletatud sedagi, et kui bolÅ¡evikud oleksid saanud Iskrat välja anda põranda peal, oleks Venemaa saatus olnud sootuks teistsugune.
Neid, keda laimatakse, kasvatagu poripildumine aga sitkemaks, jätkugu neil hingejõudu tõele näkku vaadata! Kas Friedrich Nietzsche ütles, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks?
Rüvetusi ette lugedes ohvrid justkui vastasid: me ei karda, mustake, palju kulub! Ja nii peakski anonüümne õelus kommentaariumeis pikapeale mõttetuks muutuma.
