Tõsi tõsi, Eesti mees on loll, laisk, harimatu, joodik jne. jne. jne. Eesti naine aga, tark, ilus, usin, agar ja edasipüüdlik.
Vaevu on kõrvatagused kuivaks saanud, kui piiga viskab vikati kolinal kuuri ja padavai linna, vilusoofia peale, kauneid gunste tudeerima, avalikku haldust omandama. Aga nende rumalad vennakesed, need pealtnäha koredad ja tahumata matsid, need sitarattad, kelledele on kodu mitte seal, kus kuub ripub ja diskotuled vilguvad, vaid seal, kus põld, heinamaa, päikesepaiste ja EMA, nemad jäävad, jäävad või seepärast, et õekestele linna pekki, mune ja kardulasi postipakiga läkitada ja jäävad ka seepärast, et seesama EMA, vana ja haige vajab hoolt ja poja süda ei luba oma EMA kusagile vaestemajja, vanadekodusse, riigi ja maksumaksja turjale kupatada, poeg surub hambad risti, salgab maha oma sugulised tungid ja jääb ja nii nad seal siis elavad "statistilised näitajad."
Aga eks igal "statistilisel näitajal" on oma lugu jutustada, erinev teistest ja statistikaga pole neil mingit pistmist, see on kõrgeltharitud õekeste rida.
