Miks siis mitte avaldada, kellest jutt, PEDestonia?
Mille jaoks võiks olla veel vajalik selline mõttetu salatsemine, kui siiani oma tegelikest mõtetest mingit saladust tehtud ei ole. Kunstlik diskreetsus?
Selline pidev, rahuldamata ja kibe uudishimu selle järele, kuidas teised elavad ning seejuures selline kängitsetud hirm, et ega ometi neil äkki liiga hästi minema hakanud ei ole?, ega nad meist paremini ei ela ja ette ei lähe ja kuidagi ohtu meie enesetunnet ei sea? jne jne – on ju sedasi? -, annab minu arvates märku hoopis kurvematest arengutest.
Selle asemel, et oma elu sitasest august (sry) välja rabeleda,istud seal ja kaebled ja - nagu siitpoolt vaadeldes tundub – püüad jõudumööda teisigi enda kõrvale tõmmata. Kui juba läks kõik põhja, siis mingu teistel ka? Või kuidas seda võiks mõista? Kas sa mitte ei näe hea meelega teisi samal tasemel ( või sellest allpool veel) seisvat nagu sa ise – kas pole siis nii? Kui inimene ei suuda tunda rõõmu teiste kordaminekute pärast, vaid unistab sellest, kuidas kellelgi veel halvem oleks – sama halb kui temal, siis liigitub see… mis sa arvad, milleks?
Ma juba sain sellest aru, et ma olen liiga huvitav siia kärbitud inimeste jaoks. Igal juhul tundub tore, et minu pärast mingit muret siin tunned, Pedestonia, aga selleks ei ole mingit vajadust. Mul lähebki täpselt nii hästi ja veel paremaks kõik läheb.