Mulle tuli jälle meelde lugu slaavi kaunitarist ja kangelasemast, kelle suur armastus ja abikaasa oli majavalitsuse joodikust torulukksepp Vasja.
Kevadel pani Vasja järjekordse maimukese idanema ja naine sõitis Å otsi puhkama. Tal oli seal sõbranja, kes töötas ohvitseride puhkekodus ja nii sai ta seal kiiresti mõne kindraliga tuttavaks. Pärast puhkust saatis ta kindralihärrale kirja, et asjad on tiba halvasti. Kui mees kohe vedu ei võtnud, siis koputas tema parteilisele südametunnistusele ja igakuine sada rubla oli garanteeritud.
Nii oli kõigil tema lastel kusagil Venemaa avarustes oma ristiisa.
Naine oli rahul, lisaks ligi tuhanderublalisele sissetulekule olid ju veel ka paljulapselise soodustused. Vasja oli ka rahul, sest oma pooleteise saja rublase palga sai ta investeerida kõik eluelliksiiri ja selleest, et suu pidas oli ka kepp garanteeritud