PEDedestonia69, mehe kohta olid need kujutluspildid naeruväärsed.
Kui sa sõjakogemusi tähtsutad ja sõjas käinuid hindad, siis ma ei saa aru, mida sa kardad. Mis sind tagasi hoiab? On see ainult mehelik soov kaitsta naisi või midagi veel, mis sind paneb vastu olema?
Su hirm on mulle arusaadav, aga need pildid, mida sa kirjeldad, tunduvad mulle olevat liialdatud.
Mis selles siis halba on, et naised meestega kaitseõppustel osalevad. See on ettevalmistus ainult, mitte veel sõda. Kui sõjaolukord juba on, ei ole enam aega õppusi teha, on ainult tegutsemine.
Esialgu ma räägin kaitsevõimest ja selle parandamisest, kui me naistest räägime. Naistel on endal võimalus ise midagi ära teha, mitte abitud olla ning kaitseväekohustuse võttes ka kaitsestruktuurides edasi teenida, kui tahtmist on.
Ukraina on meist suurem riik, aga seal on reaalne sõjaolukord juba praegu ja naised peavad seal meestel abis olema - neil ei ole valikut. Jätavad töögi, kui vaja on ja on meestel abiks.
1975 sündinuna käisin ma ise sel ajal koolis, kui (kas 4. või 5. klass) sõjalise ja tsiviilõpetuse tunde anti. Lasketiiru tunnid, varjendi kätte käitamine, rivis distsipliini harjutamine ja rivivõistlused veel pioneerina. Pidi, ka siis ei olnud valikut.
Ei ole relv ja sellised treeningharjutused mulle nii tundmatud midagi.
Ja kui natuke relvadest veel rääkida, PEDestonia69, siis esimene relv, mis tapab (ma tean, et sellega ka tapetakse, aga tegu oli küttimise relvaga), mida ma oma elus katsuda ja käes hoida olen saanud, oli vanaisa jahipüss. Alguses lubati sind seda eemalt vaadata paar aastat, aga kui olid 11-12, oli paras aega laskmist sellega harjutada. Pandi ritta koos endast peajagu lühemate poistega ja lase... ja keegi ei tahtnud vanaisa ees häbisse jääda.
Selles vanematekodus, kus ma ka kasvasin, vanavanemad tüdrukuid üldse ei tunnistanud. Peres kasvasid ainult tulevased mehed, poisid. Sõna said siis, kui sulle sõna anti ja ega naistele eriti sealse kasvatuse järgi seda ei antud, naised said seda meeste järel teha. Enne pidid küsima, kui rääkida tohtisid. Minu esivanem (isa) oli sellises kodus kasvanud, mulle see ei istunud. Aga üks asi, mille ma juba lapsena ära nägin, oligi jahil käimine ja küttimisega seonduv ja teiseks õppisin püsse mitte kartma ja ei karda seda siiani. Edasine on treeningu küsimus.