Mõtlesin päris pikalt selle teema üle. Ühte ainsat kindlat raamatut, mis oleks elu või mingeid vaateid kardinaalselt muutnud, ei suutnud meenutada. Aga seda küll, et iga raamat on natuke mingil moel elu muutnud. Luule- ja elulooraamatutest käsiraamatuteni välja. Nii et kõik raamatud kokku, millega on olnud kokkupuude, on mingil määral elu muutnud.

Valgemuster pakkus välja "Tõde ja õigus".
Minu elule paraku see teos midagi olulist juurde ei andnud. Põhjus oli selles, et see raamat oli koolis kohustusliku kirjanduse hulgas, aga nats liiga vara. Selles eas oli lugemishuvi veel ainult sündmusepõhine ja autori elufilosoofiasse veel ei osanud süveneda.

Täiesti nõus. "Tõde ja õigus" on kooli kohustuslikus kirjanduses ilmselgelt liiga vara. Selles eas ei "hammusta" kõik seda päriselt läbi, kui mitte enamus. Mina kaasa arvatud. Ja kui seda sedasi sunniviisiliselt peale suruda, tekib vastikus ja trots. Mul oli vastumeelsus selle vastu aastakümneid, kui tuli film, vaatasin ära. Seejärel üritasin tasahilju ka raamatu(d) kätte võtta. Inimene saab selle pointile pihta alles hilisemas eas, peale teatud elukogemust.

Tõde ja õigusest ei saa minumeelest enamus õieti aru, seal hulgas ka kirjandus õpetajad. Minumeelest Pearu oli lahe kuju, Tegi nalja ja võtis napsi. Andres aga läbinisti paha mees. Ei midagi positiivset. See, et tee tööd ja näe vaeva on suur jama. Andres peksis mõlemat naist, peksis lapsi, tappis esimese naise tööga ja teist tahtis ka. selle kah varastas oma sulaselt. Kakles naabritega ja lõpuks küik laosed põgenesid kui said. Mida selles tegelases oli positiivset

Ära targuta lollakas

See oli vist Pearu lapselaps Eedi, kes sündides täit mõistust kaasa polnud saanud. Talle meeldis märkilasta ja igatsorti üleannetusi teha. Kui teised teda manitsesid, et nii ei või, vastas tema, et Eedi pea on haige, Eedi võib.

miks oli vaja koolis õppida kahe külatolguse kemplemist ja seda veel pähe taguda?

Milleks üldse koolis käia? Onamist seal ju ei õpetata.

kes sul onada käsib,siin naisi küll ju.

BSH "Ärahellitatud printsess"

Ma küll tihti siin ei kirjuta aga “Tõde ja õigus”-e Teemal ütleks sedasi. Antud raamat ei kõneta sind enne kui oled piisavalt küps seda hoomama. Kästa seda lugeda enne 40 elatut aastat on rumalus. Varem kraabid pinda aga pinna alla pääsed siis kui oled söönud elu poolt “antavat” sitta ja suhkrut. Pardonks sõnavara pärast.

tõe ja õiguse koha pealt seda et on tõesti kahjuks palju tahetud et saadaks aru sellest 15 aastasena, ning õpetlikku pole midagist eelseisvaks eluks. Nii noores eas selle raamatu lugemise soovitamine oleks sama hea nagu soovitus soetada IBM Proprinter I printerilindi kassetti või siis süüteküünla keermete remondikomplekti, teadmata seejuures et kas üldse tal seda vaja läheb.

Tolle jaoks on vaja hoopis terve rida samm-sammult vahepealseid etappe (kergemat kirjandust) mis kergemini arusaadavad ja et üldse huvi tekitaks. Ning kui raamat kõnetaks, siis on juba pigem hilja. Eriti kui veel avastada juba keskkooli ajal et A.H.T. "kogutud teoste" seerias on ka raamatuid et millelaadset on juba miski taani päritolu kirjanik samuti kirjutanud.

Aga praegu on juba 2023... Praeguste noorte inimeste jaoks kui on pigem probleemideks hoopis interneeduses pseudosotsiaalsetes kohtades kius mis ta tähelepanu võtab, ning sellest tekkinud veidrused probleemiks ja sisuks. Ning selle kõrval on väga väga kauge eluvõõras ka napilt 2000 aastal olnud eluolu. MIs siis veel A.H.T. "tõde ja õigus".

eks teatud vist ahelreaktsioon on.

alguses lugesin
Pekka Himanen "Häkkeri Eetika ja informatsiooniajastu vaim" kus tehakse vahet kräkkeril ja häkkeril, ent tegelikkuses on selle raamatu sisu et elu pole tööorjamine ja kõike ei kasutata töötamise pühitsemiseks et ebajumalust - raha - kummardada.

George Orwelli "1984" pigem eks oli see algus et mis avas silmi 21 aastasena.
Ja seejärel aktuaalseim silmi avav:
Norman G. Finkelstein, Holo kaustitööstus

Kes meist ei teaks muinasjuttu kuldkalakesest, mille Puškin aastal 1833 kirja pani, aga mida me sellest õppisime.
Naiste soovidel ei ole piire ja alati leidub mehi, kes neid täita üritavad. Lõpetame ikka vana ja lõhkise küna ääres.

No samamoodi kümnesse naiste soovidega on ju Kreutzwaldi muinasjutt "Vägev vähk ja ahne naine". Väga super jutt ja väga hea ning õiglase lõpuga.
...siinkohal meenub mulle millegipärast äkki lambist üks siinse kasutaja ankeet, millel on kirjas range nõue - kingitus ei tohiks jääda alla 250 euro

Olge ettevaatlikud! Viimased avaldused on küll tabavad ja olen ise ka just neid võrdlusi kasutanud, kuid sellega võite ahnete viha välja kutsuda, misjärel omistatakse teile "tõrjutu" staatus.

Pole vast suur kaotus, kui nende teenuseid niikuinii tarbi
Mind on kogu elu tänu sellele vihatud, et ma räägin asjadest nii nagu need on.

Kuidas karastus teras ja jutustus tõelisest inimesest on parimad raamatud minu elus

Kas just muutis aga kui elus on mõni raske probleem vaja läbi närida siis alati aitab " Öökull huikas mind."

See viimane on ju kuidagi kurb raamat?

Ei, ei ole nii. Iga inimene saab olla õnnelik. See raamat sisendas mulle julgust.

Targad ütlevad, et õnn on meeleseisund ei enamat, täna nii ja homme mitte.
See õnne otsimise nagu pandeemia juba, peavoolust tilgub aina peale õnne leidmise saladusi, valemeid jne.

Õnnelik olemine polegi nii keeruline. Tuleb lihtsalt osata mitte olla õnnetu. Õnnetu on inimene siis, kui tal jäi midagi saamata, mida ta tahtis. Tuleb osata endalt küsida, et kas ja milleks seda üldse vaja oli.
Lugesin just sel teemal.
https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/87270415/osho-ara-karda-ennast-aktsepteerida-sellisena-nagu-sa-oled?fbclid=IwAR0c5IxEhG6KElPq5AhbSpzaz6HCTfLT3vxdgeuxRrLyETCvGnP8vWIRqY0