Hakkan siis järjekorras:
Näiteks, kumb on naeruväärsem, kas pealaele jonnaka järjepidevusega üksikuid karvu siluv härra või julgelt kiilaspea kasuks otsustanu?(Mihkel Raud näit)
Kumbki ei ole naeruväärne. Üksikute katvade pealaele kleepimine oli kombeks veel ca 20 aastat tagasi ja kui aastat 70-nene vanahärra seda teeb, siis las tema olla. Kiilakad on muidugi seksid.
Miks me kardame vanusega kaasnevaid välimuse muutusi rohkem, kui võimekuse langusega seonduvaid?
Välimuse muutusi kardetakse välisel survel. Mida vanemaks (Euroopa) ühiskond jääb, seda enam toonitatakse noorust. Meedia loob maailma, olgu see siis kohalik kobruleht, telekanal või sotsiaalmeedia. Kui teil endal kogemust pole, siis küsige tuttavailt. 45 aastane naine näiteks on tööturul surnud. Üldse käib selline nooreks jäämise soov rohkem naiste kohta, kuna tahad või ei, saab fertiilne aeg kiirelt otsa, kui keskealised mehed on tihti samaaegselt nii nooruses sigitatud laste laste vanaisad ja noorele naisele tehtud laste isad.
Mida vanem eit, seda roosam kleit? Peab see paika?
Oh, ei. Mida vanem daam, seda roosam raam
Mingi võõristus on muidugi minul ka. Mingi osa minuvanuseid naisi jäid keskkooli lõpetades nagu 80-ndatesse kinni. Teksatagid, plastmassist kõrvarõngad, sinine lauvärv, paksude raamidega prillid ja "patshokkidega" rõivad võivad ju jälle trendis olla, aga retro tuleb alati oma knihviga ja 30 aastat tagasi moodsalt kantud riided ning aksessuaarid ei ole need, mis moekust ja noorust väljendaksid. Pigem on see kiviaega takerdumine. Seda enam, et 80-ndate saledad tüdrukud on tänase meedia trendi järgi ülipaksud.