Sirrukene, küll on juhuseid ju kus petmine toimub tutvusringkonnas ja sa ei saa iialgi tegelikku olukorda teada. Vaikitakse tegelikud asjad maha, sulle räägitakse seda mida sa just parasjagu kuulda tahad, sellega vaigistatakse sinu ego ja omamisinstinkt ja ise lastakse samas vaimus edasi.

Ja siis kunagi selgub tõde....... inetu tõde.

Vot--ja sellest ma aru ei saa, et kui keegi teine meeldima hakkab--miks seda öelda ei julgeta ja minema ei minda?? Ma küll julgeks öelda!

Parma, sina defineerisid jälle sisetundena loogilist järeldust, mis põhineb reaalsetel märkidel.
Sisetunne on see, kui kõik petmise märgid oleks nagu olemas, aga sa tead, et ei peta ja nii ongi. Või, kui kõik oleks nagu korras, aga sa tead, et tegelikult pole ja sa hakkad neid märke otsima ning leiad need.

Noh, eriti julm on siis, kui see tõde on kordades julmem, kui sulle on ette södetud

Kui ei tea, siis oledki ebkindel ja tegeled enda ebakindluse ajendil. Meestele kannatab öelda, et jah olen ebakindel ja tegelen sellega.
Naised nimetavad seda sisetundeks.

Sirruke, ma kuskil teemas lahkasin seda küsimust. Mahajätja ei taha süüdi jääda, ta hakkab teises vigu otsima või siis muudab ta elu lihtsalt põrguks.

''Uhuunduse käsiraamat'' kõneleb nõnda:
link: http://www.online.ee/~uhuu/sisetunne.htm

Sisetunne, sisehääl, kõhutunne, kuues meel… See on üks seletamatu nähtus, mida nii mõnigi kord on igaüks meist tundnud. See on olemas meil kõigil, ainult et väga harva me oskame teda õigel ajal ära tabada ja õigesti endale lahti seletada.
Kõige paremini on ta arenenud väikestel lastel. Aga ka lapsemeelsetel looduslastel, vanusest sõltumata.
Tihti ta just hoiatab meid millegi eest või laseb ära tunda õige valiku. Ta on inimesele kaasasündinud võime, mis vanemaks saades hakkab üha rohkem tahaplaanile nihkuma ümbritseva keskkonna mõjul.
Tihti aetakse teda sassi analoogse võlts-sisetundega, mis on meisse sisse istutatud teiste inimeste poolt või meie endi ego poolt ja mis näiteks poeskäikudel lettide vahel jalutades sosistab meile näiteks "Drink CocaCola" või "Allways Ultra" ja me käitume tihti selle käsu järgi, kuigi sisetundega pole tal midagi ühist. Sisetunne on puhas ja väga konkreetne emotsioonivaba tunne, mis eristab konkreetses situatsioonis konkreetse inimese jaoks hea halvast või aitab õiget valikut teha. See on väga selge äratundmine, mis ei jäta mingit kohta kahtlustele ja kõhklustele
Nii, nagu on meid võimalik lollitada võlts-sisetundega, on võimalik ka treenida ja puhastada oma sisetunnet. See eeldab aga enda argipäeva kõntsast puhastamist ja tundlikuse-tunnetuse arendamist.

Aga kui ma ise peaks vastama, siis hakkaksin nämmutama ja kuna ise ka aru ei saa, siis ütlen: ''pole olemas''.

Mul on 2 kassi..Ja siin talus on ka oma 10 kassi..Aga minu 1 kass on välja valinud ainult ühe kindla "pruudi" endale Teised teda ei huvta..Teiine aga on lõigatud kass , aga igas kassi pulmas on asjamees Isegi loomade hulgas on truudust olemas Läbustan oma teemat loomade intiimeluga Ega ma ju sin muud ei näe ka, kui vaid loomi

Vahel peab nämmutama. Pikapeale selgub ka midagi.

Tavaliselt ei meeldi mulle kõnelda eraldi ''naiste mõtlemisest'' ja ''meeste mõtlemisest''. Inimesed on inimesed. Paraku olen selles sisetunde-asjas hoomanud, et just klassikaliselt naiselikud naised omavad või siis usuvad oma vaistu enam kui .. kui ''need teised''. Ma ei väida seda siinse väitluse põhjal, eks neid jutelunge on ju ka mujal peetud. Niiöelda ''tavalised naised'' ja suurem osa mehi eelistavad tõde, millele võib niiöelda käe peale panna- on olemas faktid, ülestunnistused ja nii edasi.
Aga vot need kõhutunde usaldajad, nemad on teinekord ammu juba tõe ära arvanud samal ajal kui pragmaatik alles detektiive palkab. Ega see polegi muud kui puhas kadedus, mis ''pole olemas'' raiuma paneb

Lytta, kas see on kadedus, ehk on see pigem siiski enesepettus ja omale tuha pähe raputamine? "Pole olemas" on esimene reatsioon oma mina kaitseks. Mõned jäävadki sedasi terve elu endale tuhka pähe raputama. Sest nii on kergem. Mida pole näinud, seda pole olemas.

Noh antud juhul ei suudetud seda sisetunnet kuidagi sõnadesse panna lihtsalt. Et teada saada asja olemust. See oligi antud nämmutamise mõte
sisetunne jõle hea öelda aga mida see sisladab ja mis see on,,,seda paistab et eriti ei teata.

Sheeba, ma pidasin selle ''pole olemas''-väite all silmas, et ''sisetunnet pole olemas''. Kui ise ei tunne, siis teiste kohta ka ei usu, et on.
Kui samas näen, et teised teevad oma instinkte usaldades mulle otsustega ringi sisse, siis on natuke kade tunne küll.
Eks teinekord veab jälle mul ja vaistu pealt tehtud otsus on hiljem vaadates parim võimalik.

Nagu jahil- kas kütt aimab looma ilmumise kohta jahiliinil ette kogemuse või vaistu abil? Või on mängus mõlemad korraga? Või on puhas loterii?

Parma, sellepärast ei teatagi, et see koosneb miljonist pisikesest osakesest ja kokku moodustab see selle sisetunde.

Paljudel on see nii öelda kõhutunne ja tunnetatakse näiteks ette halbu sündmus elus. Tavaliselt selle kohta öeldakse eelaimus.

Parma, sa oled kuulnud kindlasti ütlemist, et esimene valik on õige, et vaatad korra peale ja ütled, enne kui jõuad mõtlema hakata. Selle esimese valiku teebki sisetunne. Paraku ega sisetunne pole ka ilmeksimatu.
Mõtlemine on sisetunde surm.

Ma kui näiteks lastega räägn--ma tunnen juba telefonis või skypes rääkides ära kui midagi korrast ära on..Kuigi nad eitavad--aga ma tunnen seda!" Ja mu tunne on õige olnud..Sama ka vastupidi..Lapsed tunnevad ka ära, kui mul mure on..Varja palju tahad--nad saavad aru! Mis asi see on?? Vaist?

No proovi mõelda, et mida sa too hetk mõtled ja mis peast läbi jookseb. Pane need küsimused kirja ja saamegi teada selle sisetunde olemuse.
Kuita seda telefonikõnet lapsega nagu aegluubis noh. Ja siis pane stopp, kui see tunne kohale jõuab. too hetk ongi vaja ära tabada.

Sirruke, siin võib tegu olla ka kogemusega, saad aru, et teine räägib teisiti, kui tavaliselt. See on alateadlik tähelepanuvõime, mis registreerib erinevuse. Sa ei oska täpselt öelda, mis on teisiti, aga ometi sa tunnetad seda.

Parma-.-ma seda praegu tegema ei hakka..Mul pole sellist tunnet et midagi viltu või halvasti oleks..Kui see tunne tekib, siis teen nii, nagu sa õpetasid

See on alateadvuslik hirm on lähedaste pärast.

Samas ei oska ju keegi seletada jällegi seda teatud eelaimu, kui on midagi halba juhtumas.

Sa tunned ennast ärevalt, ei leia asu, ohkad iseendale arusaamatutel põhjustel. Ja kusagil keskel on selline rõhuv tunne. Tunnetad, et nüüd midagi juhtub.

Eelmisel talvel mu tütar kaldus autoga liibeda ja tuisuse ilmaga vastassuunavööndisse...Ta sai juhitavuse tagasi--ja hetk hiljem tuli vastu suur rekka..Ma sama päev tundsin miinngt hirmu, ärevust--aga ma ei julgenud isegi helistada..Järgmisel päeval tütar ise helistas ja rääkis...Miks ma seda äravust ja hirmu tundsin? Ma ju ei teadnud isegi et ta sõitmas on!?

Hm, väidate et siiski on olemas asju, mida ei saa sõnadesse panna?

Hurjutaks teid natuke.
Kakelda te naised oskate ja siis on sõnu kuipalju aga mingit tunnet kirjeldada, siis......

Kakelda ka ei viitsi..Mu sisetunne ütleb, et ma pean magama minema...2 kuud tööl oldud--ilma vaba päevata! Head ööd! Parma! Eks tundeid ongi raske sõnadesse panna! häid tundeid eriti

Kogu mateeria kujutab tegelikult universumi elektromagneetilist võnkumist. Ja kõik oleneb sellest, kui hästi kellegi vastuvõtja on reguleeritud teatud võnkumiste vastuvõtmiseks. Sündmuste ette tunnetamist ei oska seletada aga hetkel kui keegi tunneb, kas hirmu või valu või vastupidi, rõõmu või mõnu, siis kiirgab ta välja mingeid signaale, mida lähedane inimene võib olla suuteline püüdma, harvem ka tõlgendama.

Parma, defineeriks sedakorda kakluse?

Mis on kaklus?

Selle võnkumise värgiga ma nõustun. Halval ja heal sõnal on oma võnkekõla olemas.

Aga selle teadmatu tundmatu selgeltnägemisega on raskusi. On seda keegi kunagi kuskil uurinud ka?

JF: Mahajätja ei taha süüdi jääda, ta hakkab teises vigu otsima või siis muudab ta elu lihtsalt põrguks.

Vabandan, et vanale rajale tagasipöördun korraks, aga siin on sul JF väikene loogika viga. Mahajätja ei hakka kedagi terroriseerima, tal on küll piinlik, aga ta püüab selle teo unustada, ning oma südametunnistuse puhtaks pesta. Mahajäätu on see, kes ei lepi olukorraga ja hakkab terroriseerima, sest tema hing on solvatud ja see solvumistunne, et temale on kedagi teist eelistatud ei anna rahu.

Kaklus= Enda ja ainult enda õiguse jalule seadmine.

Lytta, selle peale, ma ütleks, et enamus inimesi hndab end ümbritsevaid inimesi just täpselt oma rikutuse seisukohalt. Kui on üdini aus inimene, siis talle ei mahhu pähe, et on ilmas silmakirjalikke ja valetavaid inimesi. Ka oma lähedastest ja sõpradest arvab ta nii. Tegelikkus aga näitab tavaliselt seda, et noa löövad reeglina sulle selga just sinu kõige truumad ja usaldatavamad inimesed. Sest sa ei oska isegi hirmu tunda selle ees. Sul on teadmine, et kõik teised võivad olla variserid ja valelikud, aga need inimesed ei tee seda iialgi. Paraku elu näitab reeglina vastupidist.

Selline asi mind küll kadedust tundma ei pane.

Jah kui natuke kadestada siis pigem selle ringiga sisse saamise puhul, seda, et pole koheselt selle peale tulnud, et nii ka on võimalik.

Jahimees ei ole ja loomade jingeelu ega jahinduses olevaid tepärasus on tundmata teema.

Sheeba, mahajäetav hakkab klammerduma ja mahajätjale tundub see ahistamisena, või siis lihtsalt serveerib seda ahistamisena. Noh ja tõesti võib klammmerdumisega kaasneda ka terror.
Aga mahajätja võib mängida teise tunnetega nii, et see lõpuks ise kotid pakib. EEsmärk on saavutatud, tema ei jätnud teist maha, teine läks ise minema. Aga tavaliselt piirdutakse teises vigade otsimise ja etteheidete tegemisega ning lõpuks tehakse selgeks, et kooselu on võimatu.
Mahajätja teeb kõik selleks, et mitte olla mahajätja või siis ainult põhjusel, et võimatu on jätkata. Aga mitte mingil juhul sellepärast, et ise on kellegi teise leidnud.
Kui aga selgub, et ka partneril on keegi teine olemas, siis võib see mahajätja ise muutuda see mahajätja ise klammerdujaks, aga ta saab sellest ehmatusest kiiresti üle.

Viskakan Parmaleikinile palli tagasi.

Palun kirjelda meile, mis on punane värv? Pane see sõnadesse!

Punane värv on punane värv ja sellega on kõik öeldud.
Kui nüüd peeneks minna, siis on muidugi igal silmal oma värvuse eristamise skaala ja selle kirjeldamiseks on olemas värvi toonid. Arvuti suudab eristada 32 miljonit värvi tooni. Inimene vist niipalju ei suuda.
Värvide põhitoonid on omavahel kokku lepitud ja kõik näevad seda üheselt.
See oli lihtne.

Tutt aga pall sinu väravasse. Mis värvi on sisetunne?

Sisetunne on sisetunne ja sellega on kõik öeldud. Nendin, inimesiti see varieerub, aga põhiolemuselt on see sama! Tutt lõpetas selle diskussiooni nüüd! Tänan väitlemast.

Mis ta siis põhiolemuselt on? Ütle see ära. Seda ongi siin taga aetud

Sheeba, me räägime teineteisest mööda.
Ma eraldasin praegu enda jaoks sisetunde ja petmise ja rääkisin ainult sisetundest. Mu mõtted ei ole petmisega mitte raasugi seotud.
Sisetunne võib ju olla seotud kasvõi hea seenekoha leidmisega või börsil suure kaotuse ärahoidmisega või kallima kojutuleku aimamisega ilma seda ette teadmata (selline mõnus ärevus ja seletamatu '''kohe juhtub midagi head''-tunne).
Petmine, selle ettteaimamine.. selle üle nüüd küll pole põhjust kade olla.

Hex koodi järgi on punane rahvusvaheliselt tähistatud #FF0000.
Värv on füüsika, seda on kerge defineerida.
Tunded ei ole füüsika. Neile ei ole skaalat ega nubreid. Võrreldamatut ei saa võrrelda.

Natuke ikka saab. Punane, kui valge värvuse kõige suurema lainepikkusega komponent, tekitab inimestele ka kõige suuremat ärritust. Paraku aga sõltub selle ärrituse iseloom inimesest. Võib tekitada nii rõõmu, kui hirmu.

Sisetunne on instinkt. Olen seda juba öelnud.

Nüüd natuke järele mõtelnult pakun (nagu loterii juba.. või märkilasmine, ise ei tegi, kus see pagana märklaud asub...), et sisetunne on instinkt, automaatne kompekskäitumine. Atavism. Omal ajal väga vajalik ja kasulik, nüüdki seda omavale inimesele pigem hea kui halb jäänuk meie loomaks olemise ajast.
Ma Parmaleikini küsimusele ei üritagi vastata, kaks prožektorit näkku on veel puudu Kuidas Kosmosetutt küll nii kaua vastu pidas...

Instinkt on arvutiprogramm ja sisetunne on netiühendus.

Kosmosetutt jõudis ette...

Aga kullakesed, miks te arvate, et ma vastu vaidlen? Miks teemad nämmutamiseks muutuvad?
Sest iga järgmine postitaja ei süvene eelmise postitaja postitusse ja nii tekivadki mitmed kahekõned antud teemades.

Aga instinkt võib täitsa õige olla. Kuigi võiks edasi arendada, et milleks inimesel seda instinkti vaja on? Nagu ma aru saan, siis see sisetunne on loterii, võib õige tunne olla ja võib ka mitte olla. Kes sellele vastata oskab? Aga see läheb vist liiga keeruliseks antud lehe kohta.

rohkem nagu intuitsioon vast ikka... see sisetunne....

Intuitsioon on sisetunde sünonüüm, kahtlematta. See, mida ta endast kujutab on instinkt taju juhtimisel/vahendamisel . (Ma ise kipun uskuma nii)

teate, tundjad. kui ikka tunne sees liialt pakitsema hakkab, on tark vetsu tormata. enne kui hilja.

Pigem siis juba alateadvus.

See on sügavamal, kui loogilised järeldused vaatluse põhjal, mälupildi kõrvutamine varasemate kogemustega jne.

Minu vanamemm, keda ma külastan tänamatult vähe (pikka vahemaa tõttu), ütleb alati, et ta tundis ette meie tulekut. Ta räägib alati, et seletamatu ärevus valdab teda enne seda. Mõtted on meist. Telepaatia?

Pika*

Tutil on õigus..Nii ongi õigem --alateadvus..Ja ma täiesti usun et memm tundis su tulekut ette