Ma ei ole sinuga Parma sugugi nõus, et sisetunne on linnalegend.
Ei tea, kuidas teistega lood on, aga kui sa ühel hetkel avastad oma kaaslases kummalisi käitumisviise ja kui isegi kusagil alateadvuses tekib mõte, et ta sind petab, siis püüad seda võimalikult kaugele endast tõrjuda, sest sa ei usu seda.
Liiatigi petja puhul on asi lihtne, kui vahele ei jää, siis süües kasvab isu. Nii see lumepall veerema läheb. Kuni saabub grande finale. Kellel varem, kellel hiljem.
Hirme on inimestel igasuguseid, petmise puhul on neid erinevaid, kes mida enda jaoks olulisemaks kaotuseks peab. Kellele on oluline oma ego ja selle solvamine kaaslase poolt, kellele hirm armastatust ilma jäämine, kellele materiaalne toimetulek. Kindlasti on põhjusi ja hirmusi veel hulganisti.
Ka selles situatsioonis käitumisi on erinevaid. Üks lepib sellega, et mees/naine petab ja elab selle teadmisega terve elu näiliselt tugevas peresuhtes, teine korraldaab totaalse skandaali ja hävitab need kõrvalsuhted, kolmas jalutab sõna lausumata minema jättes ise petise maha.
Iga inimene on indiviid ja seda kas truudus on juhuse puuudus, siis tegelikult nii see pole. Selle juhuse jaoks peab valmis olema ja enne peab paarisuhtes ikka midagi viltu olema, et sellele juhusele võimalus anda.