Teil ei ole vist kellelgil ühtegi depressioonis tuttavat olnud vist.
Tahate teada kuidas see päris elus käib?
Depressioon ongi selline ajukeemia asi, mis on suht pika vimmaga. Kõikide kõikvõimalike sündmuste kogum. Vahel ei tunne isegi neid sündmuseid teadlikult. Need kogunevad aeglaselt ja muudavad siis inimese mõtlemist. Enda arust on kõik korras. Sellest siis ka asja eitamine. Kõige paremini näeb seda inimese muutumist keegi teine, kes on küll tuttav aga siiski võõras. (st ei näe igapäevaselt).
Isikul tekib teatud mõtte kinnisus, see ei pruugi isegi halb olla. Lihtsalt ei suuda teatud/mõningatest mõtetest edasi minna. Näiteks liiklusummik. Annab signaali ja kirub, et kõik uimavad. Aga kordagi ei tule sellepeale, et vahetaks rida näiteks. No lihtsalt ei tule pähegi.
Loomulikult on ka une häired. Magama ei jää, tee mis tahad.
Siin sekkubki keemia, mis põhimõtteliselt on unerohi ja paneb su toore jõuga magama. Aju puhkab välja ja voilaaa..... Naabri koer enam ei olegi tige ja kuri peletis. Ma tean ühte, kes jättis pärast 3 kuud tablettide söömist isegi lambist suitsetamise maha. Mingit sõltuvust sellest ei teki.
Nii, et jälgige oma lähedasi kaaskodanikke. Me ise ei saa sellest arugi, et midagi on nihu. Ja kui juba ise hakakd aru saama, siis on suht tuuga-tuuga käes juba.
Perearst teeb ühe väikese testi ja te jahmatate, kui enne ja pärast on vastused kardinaalselt erinevad.