...või koht, kus on süda ehk armastus?
Kui vanemad on alkohoolikud ja väärkohtlevad last, viiakse laps asenduskoju ja parimal juhul ta lapsendatakse.
Reaalsem lahend on euronormidele vastav maja koos asendusperega.
Lapsed on küsinud:"Kui ema-isa joovad, miks siis neid ära ei viida vaid mina pean kodust ära minema?!"
...
Teema püstitama ajendas huvi , mida peetakse koduks ja kas päriskodu kaotust üldse saabki korvata , ammugi siis unustada?
Kui oluline on kodu suurus ja luksuslikkus?Mis teeb siis kodust kodu?
Tänan vastajaid ette.

Mõnele vb tõesti on kodu see kuhu jope varna riputab. inimesi on erinevaid. Esimene pool teemapüstitusest on keeruline ja raske teema. Seda üheselt välja öelda, lahti rääkida polegi peaaegu, et võimalik. Elud on erinevad, põhjused on erinevad, tagajärjed on erinevad. Igaüks on neist oma nö "pagasiga seljakotis"
Kui aga rääkida selles, et mis teeb kodu koduks, siis selle tunneb ära. Astud uksest sisse, paned koti maha ja tunned, et vot see on see koht kus ma tahan olla. Ei olene see ei kallist euroremondist ega ruutmeetrite arvust. Hubasus, kui hästi end nende seinte vahel tunneme jnejne.

Lilled, päikesepaiste, heinamaa---lapsed

Sirruke, see on valuutaks tehtud.

Ega jah--sul suht õigus, loovus

Tegelikult on piigal jumala õige jutt! Kodu mõiste lahti seletamine on raske ja eks igaüks näeb asju erinevalt..Aga ikka--kui kaob kõrvalt laste isa ja ka lapsed lendavad pesast?? Siis pole kodu enam see, mis ta oli! Mingi uhke häärber lolliidemaal ei tee kodust veel kodu..Kodu on ka siis kodu, kui pole vett, kanalisatsiooni--ei mingeid mugavusi...aga on lapsed, on abikaasa..on üksteisemõistmine...

kodu on kodu on kodu ka ilma laste, abikaasade ja muuta. kodu lihtsalt on kodu ja kogu moos. kodu on koht, kus sa teed, mida tahad ja millal tahad, oled nagu tahad ja kellega tahad. kodu on koht, kus külaline aksepteerib sinu õigust sellele kohale ja sinu sisseviidud kombeid. kodu on rohkem kui voodikoht, kodu on midagi, mis on sinu nägu.

Täiesti nõus selles osas. Kodus peab saama olla vaba. Kodu peab olema soe- seda just olemuselt.

Kodu ei ole ammu enam talu, mida pojad isadelt yle v6tavad. Kas just enamusel, aga kindlasti paljudel on mitu kodu, kus ennast turvaliselt tunda saab

Vbl tänane maailm on oma normatiividega tiba end segi keeranud. Pole ju palju aega möödunud kui inimesele oli tähtis lihtsalt mingi magamisase, katus ja toit. 19. sajandil olid kõrtsides magamiskohad ja seal polnud mingeid voodeid, olid heinad maas ja see oligi kõik. Täna on õige lapse kodu euroremonditud tore elamine ja kui seda ei ole, siis on vaesus. Joodikute kohta ma ei oska öelda, pole ise nendega otseselt koos elanud, aga alkoholism ei tee kõiki inimesi kurjaks ja halvaks. Loeb milliseid on vanemad ja kui palju nad oma vigadest sõltumata lapsi armastavad. Kõik pered on erinevad ja kõigil on omad lood. Nende hästi elavate vanemate lapsed võivad samuti olla õnnetud, vihata oma autoritaarseid vanemaid või ei ole vanematel kunagi aega. Lapsepõlvest kujuneb laps, aga lapsel terve elu ees ennast ise õnnelikuks luua. Ongi millegi poole püüelda ja olla ise parem oma vanematest.

Ma arvan, et kõik võiks teistele mõtlemise asemel hoopis oma perele mõelda ja teha oma perega alati midagi toredat. Tore on ajaviiteks heietada, aga heietuse arvelt kannatab just oma pere kellelt see aeg võetakse.

Kodu on see kuhu sind alati oodatakse kuhu sa lähed alati rõõmsa meelega, kuhu ootad oma kõige armasmaid ja kallimaid inimesi.

Elukoht ei ole veel kodu.
Kodu on koht, kus tunned ennast hästi, vabalt ja turvaliselt. Kodu on selline, milliseks ta koos sinuga on muutunud, aga muutma seda ei tasu hakata, sest siis võid jäädagi selles kodus ennast külalisena tundma. Siin ma mõtlesin just täieliku muutmist, vana maha ja uus asemele. Võime asuma elama uude kohta, aga võtab aega, kuni me seal ennast koduselt hakkame tundma. Kui hakkame, sest üheks kodu oluliseks osaks on mälestused.

Mul on külmkapi peal selline tabav magnet: Kodu on seal, kus on su kass!

Minu kass kolis juba aastaid tagasi minema- seega pole mul aimugi, kus mu kodu on

Meenusid ühe tuttava sõnad :"Piinlikult puhas kodu on märk raisatud elust!".
Hingepuhtus on tähtsam.
Mälestusi tekitab aeg. Igal pool ei tekigi kodutunnet. Isiklikult siiski arvan, et põlvkondade sidusus on oluline. Kui meie kõrval enam pole lähedasi ja pole kohta, kuhu minna, kui on raske...siis seda kohta füüsilises mõttes luua ei olegi võimalik.
Ja kass..koer...hamster...tobedad toalilled ja ämblik lae all

ano--mul kassid siin ...Nii et ju siis siin on hetkel mu kodu

Kodus peavad olema raamatud, soe hommikumantel ning kuum tee, et oleks võimalik end diivanile kerida ja uurida, mis mujal toimub. Ajaa- tänapäeval läpakas ikka ka

ano, kas sa diivanit jagad heade sõpradega, mitu mahub ?

Häid tuttavaid mahub ikka nii mõnigi diivanile Oleneb suuresti paigutusest ka

Aga mida need peaksid tegema, kellel polegi diivanit?

Hm- ilmselt põrand või voodi

mõtlesin just selle peale, et mul on olnud mitu liikuvat ja ajutist n-ö kodust peatuspaika, mida võiks ka peaaegu et koduks nimetada ja siis mõned kodud, kus ma lapsena elanud olen ning mõnedes neist kodudest olen elanud teiste, mitte oma perega, aga, raske vastata, aga ei teagi, kus ma ennast päris kodus tundsin või mis üldse on päriskodu. kui oma hinge vaadata, siis mitte. süda on olnud mul jagatud mitme kodu vahel. mida pole kunagi olnud, seda ei saa ka kaotada.
kodu on see, kust tuleb hingerahu. kodu füüsiline keha on ka hea enesetunde jaoks minu jaoks oluline, aga peamiselt on see mulle koht, kus hing ja keha saavad puhata.

Aga samas, kui aktiivseks kisub, pole kukkumise ohtu

Põrand on ilmselgelt muidugi kõvavõitu mu vanadele kontidele

Mul küll mingit klammerdumist pole. Uus koht vajab harjumist ja sisse elamist. Ma olen päris mitmeid kortereid ilusaks renoveerinud ja sealt edasi kolinud. Elu läheb edasi uute kohtadega. Igatseda mingit vana kohta... mul puudub nostalgia soon. Sõjaväes elasime 9 kuud üldse lobutikus, elasime nagu elasime.

Utha, minu ilusaim mälestus on kodust, kus veel oli unistus igavesest õnnest...kus veel oli naiivne lootus ja usk, et on asju, mida pole võimalik lõhkuda...Kus keset ööd ei pigista hirmu külmad käed kõri ümber ...kus on turvaline ja soe...
Reaalne elu on aga midagi muud.

Tegelikult ongi kodu mõiste erinev..On lapsepõlvekodu, on kodu, mis oma kätega ja südamega loodud..kus lapsed kasvatatud...Ja lõpuks on parim kodu vanadekodu Mitte laste pere juures ja nende reeglite järgi elades..

Sõbrad panevad nõu ja jõu kokku ja loovad endale pansionaadi vanaduspäeviks- see on uus trend. Hea endale ja mugav lähedastele. Kes punti tulla tahab?

Ma pean looja olema vist! Ma kõige vanem Ma veel vaatan, keda ma punti võtan

Kes on kõige vanem

no ma tean, et ihas tehakse end tavaliselt nooremaks Aga teretulemast vanurite punti

Sirruke, naine pidi ju siis vana olema, kui piss mööda lumehange maha voolab

tegelikult ma ei saa kurta. ma olen tänu sellele, tänu nende rändkodude vahetustele, nende vahet reisimisele päris huvitavat ja erakordset elu saanud elada, mitu kogemust on mul selle võrra elust rohkem kaasas. see on ka väärtus, olid need siis päriskodust saadud väärtused või mitte. osadel pole sedagi õnne. mul on vähemalt katus pea kohal olnud, kuigi ka see pole alati väga kindel olnud. vahel on ainult tühjad seinad, aga peavarjuks on see ka hea.

No minul on neid kodusid ka ikka õige mitu olnud. Esimene mida küll üsna kehvasti mäletan, oli umbes 50 meetrit paigast, kus praegu K Kannu kõrts

sünnikodu on õige kodu. praeguses kohas on kuidagi külm ja ei ole seda õiget tunnet

Üldjuhul ongi kodu see koht kus jope ripub. Lihtsalt see on hetkel koduks olev koht, iseasi kas see ka koduse tunde tekitab või kas seda tõeliseks koduks pidada.
Kindlasti on paljude, k.a. ka minu, jaoks õigeks kodus nn. sünnikodu või lapsepõlvekodu. Aga mida vanemaks inimene saab seda rohkem neid kodusid tekkib. Kui lapsepõlv läbi siis tekkib ju nn. omaelu ja tihtilugu sellega seoses ka oma kodu, ning just see oma kodu ongi see mis selle õige kodutunde tekitab. Nagu tüüpilised nõuka inimesed kes saanud kapitalismi maitse suhu ja tekkinud omandivajadus Seega kuuludes ka eestlaste hulka, siis mina näiteks üürikodusid koduks ei pea või kui siis on need nn. ajutised kodud, kuigi ka neis saab väga hubaselt ja mugavalt oma elu korraldada. Samas ei pea ma ka koduks neid elamisi mida pidevalt ostu-müügiga vahetatakse, mis siis et enda omad.
Lastekodulaste puhul arvan ma et ka neile jääb alati ikka eelnev kodu koduks, sõltumata vanemate käitumisest või negatiivsetest kogemustest.
Mõni ütleb et lähedased inimesed teevad kodu koduks, mina nii ei arva. Kas siis kui su vanemad koliksid järsku uude kohta, muutuks koduks see uus koht või tunneksid ikka et õige kodu oli just see vana? Samas ei saa ainult emotsioonidel tugineda, mõne üürikohaga on ju palju elulisi sündmusi seotud, aga koduks ei muutu see koht kunagi.
Seega väga keeruline mõiste on see "kodu", mis jaotub omakorda mitmeks koduks (sünni, lapsepõlve, hetke, vanade, jne.)

Jah, inimesed on väga erinevad. On neid, kes vajavad tuttavat ümbrust ning tunnevad end kõiges uues halvasti ja ebamugavalt. Selliste inimeste jaoks on elukoha vahetus piin ja isegi ööseks kuhugi võõrasse kohta jäämine võib olla katsumus.
Samas on ka neid, kelle jaoks pole tähtsust isegi kodumaal ja kes tunnevad end kõikjal hästi. Aastake elamist New Yorgis ja teine aasta mõnes Tiibeti külas on sellistele mõnus vaheldus ja neid rahuldabki pidev muutus. Eluaeg ühes külas ühes majas elada oleks neile piin.

Seega ei saa üldistada mingit suhtumist kõigile. Eestlased on, nagu eelpool öeldi, enamjaolt väga omandis ja iseolemises kinni ning seega kodu kui mingi igavese perekondliku kantsi omamine on eestlasele tähtis. Aga ma tean ka hulgaliselt kaasmaalasi, kelle jaoks mõiste kodu seostub äärmisel juhul kodumaaga, mitte mingi konkreetse hoonega.

Inimene on oma eluga rahul siis kui ta tahab tööle minna ja kui ta tahab koju minna. Kui tahad minna koju, siis see ongi kõige parem kodu.

Väga hea, mul on üks veider mõte peas ringlenud.
Nimelt, peale tööd on linnast väljasõit alati suht umbes. Siis ma olen alati mõelnud, et huvitav kas nad ei tahagi kiiresti koju saada et uimavad ja mõnulevad? Et kas minul üksinda on ilge tahtmine koju minna.
No hommikul tööle mineku uimamisest ma saan veel aru, et väga ei taha jne jne jne. Aga koju tagasi!!! Peaks ainult kummivilnat kuulda olema aga ......


No mida kurat te uimate ah?

Aga kodus on ju kuri naine ja vinguvad lapsed ja kutsu on nagunii ajalehe juba ribadeks närinud

Minu jaoks on kodu see,kus ma olen sündinud ja kasvanud ning kuhu ma rõõmuga lähen ja avasuli vastu võetakse
Siin kus ma praegu elan,ei tunne end eriti koduselt,aga kuskil peab elama,päris kuuse all ka ei tahaks magada.