Ka mina tunnen paari, kus naine tahab rohkem kui mees. Viimane on ületöötanud ja tihti stressis, kuid muidu toimib neil abielu hästi.
Ent mul on juba järg kadunud, mille üle vaidlus käib.
Rockyroad'i tähelepanek, et võõraste seas ringivaatamine võib viia selleni, kus võetaksegi uus, on iseenesest loogiline. Kui nö. jää on sulanud ja kaks inimest intiimselt lähedased, siis võib see kergesti üle minna püsivamaks suhteks. Samas eks sarnane asi või juhtuda ka ilma vabaduseta. Paljudel on püsisuhte kõrvalt olnud kõrvalsuhteid ilma partneri teadmiseta.
Mu mõte oli, et esiteks näitab partnerile vabaduste andmine usaldust tema suhtes, teiseks tihtipeale võtab see ära keelatud vilja magususe võimalikult juhusuhtelt. Tõeliselt lähedased on need, kes üksteist täielikult usaldavad, mitte need, kes partneri lahkumise kartuses piire seavad.
Utha, naiivne on see, et "meie" on asenduseks "mina" mõistele. See kehtib, tõsi küll, üksikute inimeste puhul ja on valdav vanade puhul, keda seob harjumus koos olla, aga vanuses 18-50 on "meie" eelkõige ikkagi esimese paari-kolme aasta nähe. Edasi tuleb "mina" tagasi.