Võibolla on siin inimesi (mehi), kellele sa saad nii enesekindlalt lausvale ajada... ja nad hakkavad siis ise ka uskuma, et nad on midagi öelnud või teinud. Inimene on lihtsalt selline, eriti, kui see uskumine teeb ta olukorra kuidagi kergemaks...
Aga minuga selline jampsimine sul läbi ei lähe. Ma tean väga täpselt, mida ma tahtsin ja miks ma tahtsin. Ära "faktita" palun, kui sa tavalisest hämast lausvale peale üle lähed! Mis ettekääne?! Tahad olla oma fantaasiates mõtetelugeja, et mida ma tegelikult tahtsin... naeruväärne, päriselt! Seda enam, et ma ei osta põhimõtteliselt mingit tillihõõrumist tõesti!!!
See, kui ma viisakalt suhtlesin, ei tähenda ilmtingimata palumist, nagu sa ekslikult arvad. Sa lihtsalt kujutad ette, et kõik nagu peaksid paluma.
Nagu ma juba kirjutasin: küsid massaaži (jah tõesti massaaži), tuletad korra meelde ja siis ühe korra veel. Ja siis aitab küll. Ega su isik nüüd nii kustumatu muljega ka pole nagu sa endale ette kujutad.
Mingid piiripunkti ja viisanaljad jäta omale, küündimatu.
Ja tõesti, ära rohkem "faktita" - jätad omale ehk mingid väärikuseriismed alles. Praegu oled vabalanguses.