tahaks teada ,kas on ka selliseid inimesi kes sorivad,või on kunagi sorinud oma elukaaslase/kallima asjades?(salaja muidugi) ja kas on seda ka hiljem yles tunnistanud?

Mina isiklikult ei ole sorinud, kuigi üht-teist on kogemata näppu juhtunud. Ja mida see teadmine targemaks teeb Aga ma tean nii mõndagi naisterahvast kes sellega ehk siis nuhkimisega pidevalt tegeleb. No ega nad sellest õnnelikumaks küll saa, pidem vastupidi.

ei ole kunagi sorinud , vihkan nuhkimist ja selle kohta on väga hea ütelus:`ära tee kunagi teisele seda mida sa omale ei taha !`
mina elan selliste reeglite järgi

mina sellest patust küll puhas ei ole, uudishimu on kohati kangem kui sugutung

kui sa ei suuda inimest usaldada, on parem oma teed minna......

Uudishimu pidi tappev olema.Parem mitte sellega kokku puutuda!

info otsimine on üks asi,aga ka siin foorumis oli juttu meestest,kes salaja proovivad naise pesu seda võib ju ka sajades sorimiseks nimetada

kord suhtes olles tuli ette teatud tegevus kuid hiljem mõistsin, et minu enesehinnang oli tol hetkel kuidagi madalale langenud mis oli ka sorimise põhjus ...

jmfj - mees sukkpükstes

ega eriti ei ole. teiste asjades sorimine, see kisub kuidagi poliitiliseka. mõni edgari nimeline sorija isegi lausa lindistab. Asi lõppeb siis sellega, et tehakse sinust mingi urbaniseerunud linnapea ja kodutalus viljasaak hävib

mul teinepool nuhib ikka pidevalt aga ta suht diletant selles, kõige rumalam on leida mingi vihje millelegi ja siis kohe see välja pursata,tuleks vaikselt ja salaja nuhkida kuni kõik selge ja siis vaenlane purustada
aga mina ise pole suurem nuhkija tüüp.

See mida ma ei tea ei saa ka mulle haiget teha. Ma ei harrasta sadomasot.
Eemaldun ka inimestest olgu ta siis mees või naine kes kohtumisel oma suhteid hakkavad lahkama. Mind ei huvita kohtumisel inimese minevik. Kellega ja kuidas ta on olnud. Võõras maailm.
Olen ühelt kohtumiselt lahkunud sõnalausumatta kuna 45 minutit ma muud ei kuulnud kui kellega ta on olnud ja mis tal kõik on olnud. Igav.
Tean ka naisi kes nuhivad nii oma meeste, laste kui ka tutavate taga. Ja las nuhivad vähemalt on neil midagi teha.

Aike, mina olen vait nagu kommunist

usalda, kuid kontrolli. Kui tekib kahtlus, siis ka kontrollin.

ytleks niipalju,et liiga palju teadmine ajab hulluks.tagantjärgi tark olles julgeks öelda,et kahtlusepisik on teadmise kahvatu vari

Mina ütleks pigem,et kahtlemine on teadmise õudne vari.Kui sa tead,siis sa kas lepidvõi ei lepi sellega,aga kui kahtled,siis võid enda lolliks mõelda.

aitäh kõigile,kes oma sõna ytleisd

Mõned korrad elus on juhtunud nuhkimist. Kunagi väga ammu sain tänu viljakale uurimistööle teada mida näärivana kingikotti on toppinud. Ja seda kõva nädal aega enne seda kui taat ise tuppa astus.
Viimane kord oli paar aastat tagasi. Tüdrukule tahtsin pesu kinkida. Lappasin tema pesusahtlist mingid stringid välja...mõõtsin niipidi ja naapidi ja läksin kaubamajja pesuosakonda. Tegin müüjale käte abil selgeks, et sellist mõõtu on vaja. Mingeid silte ega lipikuid pesu küljes polnud sest tüdrukul allergia nende vastu. Mõõt sai õige ja ma ei kahetse seda sorimist Kellegi telefonis või arvutis vms pole kunagi sobranud.
Kas lihtsam on elada teadmisega, et sa tead, sest oled ise näinud või elada teadmisega, et mida pole näinud seda pole juhtunud.....Mina ei viitsi kahtlustada, lihtsam on küsida. Kui inimene on kallis, siis ma tahan uskuda, et vastus on aus kui ma seda ei usu, siis ilmselt pole ja pole ka mina tema jaoks enam nii kallis...