kui vaadada ükskõik millise niikurva käitumist kopeeriva tegelase (kuna nende nimed ei mahuks siia ühe rea peale ära, siis piirdun üldistamisega ja küll need isikud, keda see puudutab, ise ennast ära tunnevad) reaktsioone, siis mul on tekkinud asjast selline arusaam, et siin põetakse kamba peale mingit rasket lastehaigust.
ma täpselt ei saa aru, mida ja kindlasti saaks sellisele seisundile ka paremaid nimesid anda, aga seda on nimetatud vist ka „kõikelubatavuse sündroomiks“. esineb kirjakeeles selline väljend.
et teeme, mida tahame ja kui vaja, siis kehtestame omad reegleid ja hakkame keelama. lubada võib endale kõike, mis otseselt (seadusega) pole keelatud. ja keegi tahab pidevalt, et temaga tegeletakse. nende arvates on nende möla nii tähtis ja teabena nii täisväärtuslik, et seda peab igale poole jaguma ja tähele panema. raske juhtum.
olen ka teistes alateemades seda tähele pannud, kuidas ühed tähelepanunälga tundes teisi oma tähelepanuga terroriseerivad, pidevalt teisi sellega tüüdates (k.a neid, keda see ei puuduta). ma ei hakka siin nimesid nimetama, kuigi tahaks.
puuduv tähelepanu ning tundub, et ka endast tugevalt märku andnud teostus- ja tunnustusevajadus (seksivajadust ma ei maininud teadlikult) ning lisaks üle keskmise enesehinnang tunduvad olevat need tegurid, mis need tegelased siia kohale meelitavad ja nende vajadustel kinnistuda aitavad, kuna nad teavad, et tähelepanu siit alati saavad.
kurvastav, aga tundub, et tegu on süveneva nähtusega.
ma tunnen pikemat aega ennast siin põetaja seisu pandud olevat. ja ma olen nii kuradi tüdinenud sellest. kõigest