kes tähele paneb, siis enamus neist tsiteerimist leidnud kuulutustest on vaimukasse vormi valatud ja isegi eneseiroonilised noodid ei puudu neist. seetõttu ma ei saagi aru, miks nende üle lõpmatult ilgutakse. miks see alati kellegi asi on, mida teine teeb ja kuulutab. ju siis oli nende tekstis midagi niisugust, et see kõneainet pakub. kas midagi halba või head, aga ükskõikseks ei jäta. mind viib see mõttele, et lugejad võtavad loetut liiga tõsiselt ja siis tekivadki probleemid arusaamisega.