Esmamulje tekitab paraku, paraku .....välimus. Dressides ja heinavankril, kohtama ei minda
Edasi juba käitumise maneerid ja sõnakasutus. Kui partner ikka niheleb ja sügab kukalt,haigutab, vaatab pidevalt kella jne.....Ju siis pole tal kas huvi või on tõesti uje ja hajevil .
Sõnakasutuse poolelt ....mnjah, mh, ää, ee ja muud sarnased hääled, viitavad ilmselt inimese vähesele sõnavarale või

on need mõttepausid, et koguda end ja kuuldavale tuua midagi, mis meenutab mõtestatud lauset.
Kui nüüd asi on jõudnud tõelise vestluseni, siis .....silmad on hinge peegel ja vestluskaaslaasele vaadatake alati silma, kui edastatakse talle sõnumit või saadakse vastusõnum. Muidugi ei pea seda pilku naelutama kaaslase silmadesse, otsekui tahtes teda hüpnotiseerida. Ikka pingevabalt ja avalalt.
Rindadega rääkimine

on meeste puhul, ikka vahel ettetulev suhtlusvorm. Ei tohiks aga sellele siiski keskenduda, et mitte tekitada piinlikkust partneris ja ennast blameerida.
