Ei ole ilus inimeste üle naerda aga no ma seekord ei suutnud tõesti
Läksin eile poodi (jätan nimetuse mainimata, saate vast ise aru) kartulit ostma. Kaapisin 2 kg kokku, peale veel põned Poola tomatid ja 1 rukkupala leib. Järjekord 5 km
.
Kassapidaja küsib: "mis zordiga tegu on?". Mina jumalast tõsiselt "Jõgeva kollane".
Ja siis hakkas 1 möll pihta.
Kassiir lappab ja lappab oma aedviljaspikrit ja "Jõgeva kollast" ei leia.
Vajutas nuppu, tuli teine kassiir ja küsib "ze nado?".
Esimene kassiir "eto kartul tut netu".
Teine kassiir küsib minu käest, "kaz zee puuvili on minu poest?".
Mina vastan, et mul puuvilju polegi, on ainult 2 sorti aedvilju. Esimene neist on Poola -Peipsi- Bambona -Eesti tomat (kurat teab, kus kasvas). Teine on see mullane asi, sort meenutab Jõgeva kollast.
Järjekord suunati teise kassasse. Veerand sellest oli nõus mu maha lööma, veerand naeris kõht kõveras
Kutsuti veel mingi saalitöötaja, too ütles, et see pole nende poe kartul.
Lõpuks esimene kassir ütles, et ta ei saa mulle neid kartuleid müüa, kuna nende poe hingekirjas seda puuvilja pole. Soovitas võtta teine sort.
Ma siis läksin tagasi ja võtsin uue kartulikoti, läksin uuesti kassasse maksma.
Esimene kassiir, "oh eto snova tõ? " mis sort on?
Mina vastan "sedapuhku vist varajane kollane".
Sama nali kordus taas.
Lõpuks mul sai siiber, võtsin oma jama sealt ära ja läksin maksin iseteeninduskassas ära.
Moraal - kui mina, kes ma olen 2 keelne inimene, valdan kokku 5 keelt, olen äraõppinud selekteerima, mis on mis ja kus on kus. Siis eeldan, et teenindav personal peaks siiski elementaarsel tasemel suutma teha oma tööd ja aru saama, mis on puuvili ja mis on juurvili.
Omal oli seljas T -särk, "küsige na võin aidata".
Sorry, kui kellegi kultuurilisi tundeid haavan, kuid põhimõte jääb samaks. Õppige keelt