Preester ja nunn olid kahekesi lumetormis eksinud.
Pärast pikka lumes sumpamist, paistis lõpuks eemal puust onnike.
Nad läksid onni tormi eest varju ja kuna nad olid surmväsinud, hakkasid kohe ka magama heitma.
Nurgas oli terve virn tekke ja põrandal magamiskott, aga majas oli ainult üks voodi.
Tõelise džentelmenina pakkus preester: “Õde, teie magage voodis ja mina põrandal magamiskotis.”
Nii saigi.
Just siis, kui Püha Isa oli oma magamiskotti roninud, luku kinni tõmmanud ja hakkas unne suikuma, ütles nunn: “Isa, mul on külm….”
Preester tõmbas luku uuesti lahti, tõi nurgast teki ja laotas selle ilusti nunnale peale.
Ronis uuesti oma magamiskotti, tõmbas luku kinni ja hakkas magama jääma.
Siis ütles nunn uuesti: “Isa, mul on ikka väga külm.”
Preester tõmbas magamiskoti luku uuesti lahti, tõusis üles ja laotas veel ühe teki ilusasti nunnale peale ning puges tagasi oma magamiskotti.
Nii kui preester uinuma hakkas, ütles nunn jälle: “Isa, mul on niiiii külm!”
Seekord jäi Püha Isa paigale ning lausus: “Õde, mul on üks mõte. Me oleme siin metsavahel, mitte keegi ei saa kunagi teada, mis siin juhtus. Teeskleme, et oleme abielus!”
Nunn nurrus selle peale: “Minugi poolest….”
Preester karjus vastu: “Tõuse üles ja too ise omale see kuradi tekk!!!”