ma lisaks teiste mõtete vahele ühe mõtiskluse.
kui võtta aluseks siin teemas kõlanud arvamus, et mees peab saama oma probleemidest kellelegi rääkida ja ta võib lubada endale emotsionaalsust (nutta, vahel ka „halada“ ja kurta), sest nii on tavalise mehe puhul normaalne teha, kui oled pinge all ja otsid olukorrale lahendusi nt, aga kui kuivõrd kehtib selline hoiak siinses keskkonnas?
kas siin suhtlevad tavalised mehed lubavad endale rohkem vabadust kui kodus või teises kohas ja teiste isikutega otse suheldas ning loobuvad siin kergelt diskreetsusest (kui isiklikult ei tunne, siis arvatakse, et ei teki ka ohtu, kui „natuke rohkem“ endast avaldatakse)?
või on siin asi vastupidine ja siin olles omandatakse teine hoiak, ehk siis diskreetsusse suhtutakse äärmise ettevaatlikkusega ja ollakse selles nõudlikumad - pigem domineerib diskreetsuse taotlus, samuti säilitatakse selline hoiak ka olemasolevate või eelnevate parnteite suhtes - neist ei räägita avalikult nt!
saan aru, et peab rääkima millestki, aga kui aktsepteeritav ja mehelik on kiruda teiste ees taga oma suhteid ja algatada teistega diskussioon teemal, mida üks partner teisele ültes ja mida siis sellest arvati, kasutades seejuures partneri suhtes halvustavat tooni ehk siis sisuliselt tehes teda maha.
kui tõsiselt võtavad mehed ise selliseid mehi, kes diskreetsuse tähendust ei tunne ja probleemi tekkides neid kohe teistega arutama ruttavad? elu nagu avalikus läbikäidavas kohas - kõik arutavad kõike ja kõik on teada. turunaised, mitte mehed.