kui mees lisab hoiatusse mingi teo, mida ta peab ise enda puhul kahetsusväärseks, siis sisuliselt ta tegelebki nutmisega. mitte otseselt, aga kaudselt nutetakse ikkagi taga midagi - kas siis oma suhet, raha, mingit asja, mingid tegu vms. on nii ju.
kui kasust rääkida, siis jah, omakasust lähtuvalt tehaksegi need otsused - nii otsus raha anda, kui ka otsus nutta taga või mitte nutta. palju oleneb olukorrast ja mehest.
teisalt on kahju kannatanud isik automaatselt teiste poolt nutja rolli asetatud ja seda olenemata mehe kui nn kannataja enda arvamusest ja enesehinnangust. teiste ootused on sellised lihtsalt. need, kes meest paremini tunnevad, ootavad muidugi temalt muud, aga üldiselt.
halav mees on kannatav mees ja kui ta ise seda osa naudib ja elab end selle sisse, siis hakkavad ka teised seda uskuma.
kas tõeline mees tahab, te teised mehed tema tõelistest mehetegudest teaksid ja talle oma arvamusega toetuseks tuleksid? kas ta peaks tõrjuma teiste arvamusi? või on tõelise mehe tunnuseks see, kui mees oma tegudega tõtt vaatab ja neid tunnistab isegi siis, kui ta kahetseb ja tal on halb olla? kas on häbi enda ees või teiste ees - kumb on parem valik?
kas mees peaks kannatma oma kannatused kuskil eemal ära või räägikima sellest.
kas mitte hoiatustes ei tehta seda kogu aeg - räägitakse midagi kellelegi, kahetsetakse. kuigi enamasti tundub see kellelegi enesehaletsusena, mitte teema arutamisena.
selline küsimus.
ma rääkisin ootustest, mis teistele ühe või teise käitumise suhtes on.
ühel momendil võib tunduda nii mehelik, et seda mehelikkust enam tõestama ei peaks, aga teisel momendil ei ole seda tõelisust mehes enam ollagi.
