minu meelest on aususes midagi erootilist. see on kainestav ja peale selle aitab hoiduda mitmetest haigustest, mis muidu kaasneksid, alates stressist kuni kroonilise depressioonini. aga vale pingestab ja huvitab inimesi rohkem, muudab nad loovaks. paraku see nii on. ajule on valetamine kahtlemata arendav ja tahab endaga tegelemist, nagu keegi siin kirjutas. kui valetada, siis juba loovalt ja muuda see teisele emotsionaalseks elamuseks.
ma vihkan valet ja mulle ei meeldi valetada, aga ka mina olen seda pidanud tegema. just pidanud.
ka siin, kuigi see tegelane ise ei aimagi seda, milles ja miks...
eespool kirjutaja(te)le lohutuseks, et mulle meeldib olukorda (või olukordi) pingestada, kui nendes pinget sees ei ole ja jutule asju juurde lisada, panna teised midagi tuletama, provotseerida neid midagi arvama (ka valesid asju), panna neid kahtlema tegelikkuses ja endas. aga eriti selles, mis tundus enne eriti kindel. teen seda vahel inimestega.
kahtlemine on areng. ma tahan teile tegelikult teisi vaatenurki avada, mitte pakkuda valmis vastuseid. selliseid vastuseid ei ole olemas, minult ei saa.
mis ma siin tegin... tegelikult mitte midagi.
provotseerisin ja seda peeti tegelikkuseks.
sellised need arvajad siis ongi. kontrollivad pidevalt teiste ausust ja arvavad sind tundvat
eelnenud kirjeldus endast (joon ja kisun midagi suitsetada) oli loomulikult liialdus ja sellesse uskumine on omal vastutusel. aga ma panin kellegi sellesse uskuma, ma vaatan.
ma arvasin, et kui juba hullu silt kaela riputada, siis olgu asja eest.
kes see siis usub alkohoolikusse või süstla otsas surevasse narkarisse?
ma ei tea, kumb nendest variantidest parem tundub - kas minna kainena peast hulluks või juua ennast segi. arvamus kokku sinust on ju sama - kummalgi juhul ei peeta su arvamusi adekvaatseteks või leitakse need lausa haledad olevat, ei peeta sinust lugu, kaheldakse su arukuses jne.
jah, mul ei ole oidu...valetada