aga miks on vaja kogu aeg pruun olla?
ja ma ei pea pruuni all silmas naturaalset „beezhi“ nahatooni, mida keegi ise endale valida ei saa ja on talle looduse poolt kaasa antud (vahel loodus nii lahke ei ole), vaid ikka solaariumipruuni, päevitatud nahka. jätaks need isepruunistuvad kreemid, spray´d jms tähelepanuta, sest need ongi loodud „valge naha tunde“ kaotamise jaoks. ma tean, et trend on pruun, aga miks. kas keegi saab aru, miks ta seda teeb? miks tahetakse omada ainult pruuni jumet ja näha välja nagu äsja soojalt maalt puhkusereisilt saabunu. ja nii aastaringselt.
ma ei ole pruuni vastane, vaid mind siiralt huvitab, mis asi see on, mis paneb meeletult kreemitama ja miksima, solaaruimites istuma. päevitus kulub siiski mingi ajaga maha.
on see hirm valge e. naturaalse naha ees?
huvitav, kas selline foobia ka tegelikkuses valgenahaliste hulgas eksisteerib.
või on see siiski hirm teiste/avaliku arvamuse ees? et peljatakse teiste poolt tulevat hukkamõistu ja tõrjutu seisust, võimalikku sunnitud eraldatust ning kes teab, vahest isegi üskindust? kas see ongi hirm teiste „valgete“ hulgas valge varesse ossa sattuda? kartus selle ees, et mis siis saab, kui oma valge nahaga teistele enam ei meeldigi? siis on arusaadav, et tuleb teha ennast teistele vaatamiskõlbulikumaks, kuna seega loodetakse ka ise teistele vastuvõetavamaks muutuda.. nii visuaalselt kui ka vaimselt nendega samastuda. või tahetakse olla ikka „in“? „sinised kintsud“ ei saa ju in olla
ei saa aru, mis sunnib olema kedagi aastaringselt selline või teistsugune.
milleks selline enese ohverdamine vajalik on? tehakse seda enda või teiste heaks?
ikkagi ebakindlus selle taga olevat. minu arvamus.
