Kui kellegi üleaisalöömine on saanud teatavaks, kas tuleks siis teavitada tema kaasat?
Ehk siis, kas teavitaksid oma sõpra sellest et teda petetakse?

PS. Head kohe algavat sõbrakuud!

ei,mitte mingil juhul,sest oma nina toppimine teiste peresse ei too head.

Milleks?Iga oma asi.

oleneb asjaoludest ja pettusest, aga olen coyaga sama meelt, et sekkuda pole eriti hea

kui on tegemist minu väga hea sõbraga,ja petmine on süstemaatiline,mitte ühekordne,kindlasti räägin.
Põhjus on lihtne,kui tuleb välja,et teadsin,aga olin vait,kaotan sõbra usalduse
Tõeline sõprus põhineb julgusel tõtt öelda,mis võib ka vahel valus olla.
Elus on sitta ja võlts-keep-smilinguid juba niigi palju

kui saan teada, et sõbra naine ja ta armuke kavatsevad sõbra maha koksata, sekundipealt kitun sõbrale ära

Siis nad koksavad sinu maha?

Ise vast küll ei jookseks teavitama, aga olen selliseid nn sõbrannasi omas elus kohanud küll, kes seda suurima naudinguga teevad.

Tormaks kohe sõbra naist lohutama

jotimees ikka omakasu peal v2ljas

jfjm aga kui naine petab sõpra?

samas võiks ju ka küsida..et kas oled piisavalt sõber,et sõbra meest või naist keppida?

Kui miski muu enam olukorda ei päästa ja massirahutused on vältimatud, siis.......... tuleb sedagi teha!!!! (minu sõpradel õnneks mehi pole)

Kõik pole alati nii, nagu väljapaistab.

mulle pole sa kindlasti niihea sõber

Miks peaks sõbra naine armukest pidama?
selle küsimuse võiks enne kaebama minekut endale esitada.Kuidas minna ja öelda sõbrale,et ta on nii jobu ja saamatu,et naine peab armukest pidama?

coya kõike muud, aga mitte sõbra vara. Pole iialgi sõbrannade mehi himustanud ega ei hakka ka.

Kui saan teada,,siis uurin,,,kas näiteks mees või naine sõpra lihtsalt ära ei kasuta,,,,Kui ühega pidutseb,,ja teine samal ajal teda kodus poputab jne,,siis ütlen kindlasti,,,Keegi peab silmad avama,,,Vastasel juhul,,,ei hakkaks vist sekkuma,,,Kui jäi mulle vahele,,siis varem või hiljem jääb kellegile teisele vahele,,,

Enamus neist, kes kõrvalt limpsavad just sellistele sõpradele loodavadki, kes ei taha sõprust rikkuda ja ei topi oma nina teiste inimeste ellu. Suhtlevad nii abikaasa kui armukesega ühtemoodi.

Ilmselgelt esimese asjana kohe rääkima ei kipuks, aga küsiks küll sõbrannalt, et kuidas tal mehega läheb ja kas kõik on korras. Aga enamasti siiski naised tajuvad ära, kui neid petetakse. Meeste puhul mitte nii tihti.

Luanita, ära nüüd mehi päris jobudeks pea. Kui mehel vähegi tähelepanuvõimet on ja ta veidigi oma naisest hoolib, siis saab ta ka aru kui naine valetab(paljud ei näita seda lihtsalt välja). Kui ei, siis paras sellele jobule.

minuga on nimelt nii oma sõpru ma hindan kõrgelt.ja kuna olen ka natuke jõudnud juba elu näha,siis tean ka millest jut käib.
ei soovi ma sõbrale kunagi südamevalu.
olen aga niipalju õel küll,et leiaksin võimaluse ,sõbra kaaslase nurka surumiseks.....
ja ma jagaksin talle mõned õppetunnid.
kui see tõesti ei peaks mõju avaldama,küll leiaks muu mooduse,kaaslast mõtlema panna.
aga oma sõpra , ma säästaksin ....

Hommikut. Viskan õhku uue kinda!!!!!
Aga vaadake, tihti on nii, et võrdselt head sõbrad on nii sõber, kui ka tema abikaasa!!! (vähemalt minul mitme pere puhul nii)-----No mida te siis teete?!?!?!? Kellele kituma jähete ja kelle saladust hoiate!!!

Ma ei peagi mehi jobudeks. Ma lihtsalt olen märganud, et enamik mehi ei tule selle pealegi. Eriti siis, kui oma naine enam üldse nii ihaldusväärne ja huvitav ei tundu. Sellisel juhul aga naine ei peagi valetama. Ta lihtsalt ei räägi kõike.
Pealegi - ma ei väitnud et ükski mees ei taipa seda, kui naine petab. Ma väitsin et mehed ei taipa nii tihti seda, kui naised.

Nõustun luukera ütelusega, nii see on-kui suhtled parimate sõbrannadega, paratamatult lävid seejuures ka nende elukaaslastega, mõlemaga on klapp hea ja kuidas sa siis ühele keerad et teist säästa? Vastus-ei keeragi. Meenutan, kuidas parima sõbranna elukaaslase puhul kuulsin jutte et tõmbab vahest siit-sealt, ei uskunud, kuniks nägin väikest situatsiooni pealt, mis jättis kahtlustele alust. Küsimus-kas tormasin kohe sõbrannale ütlema? EI.

kohe mitte, aga hiljem?

Mainisin vahejuhtumit alles hiljuti sõbrannale, see oli aastaid tagasi. Ta mees on nüüdseks kahjuks surnud.

olgu, naine ei teadnud sellest midagi, aga sa isegi tema mehega ei suhelnud sel teemal? kas ta mees teadis sellest, et sa ka tema asjust tead?

ja kui sa nüüd kujutled ennast samasse olukorda, kus keegi satub sinu mehele peale. lepid ka teadmatuses olemisega või eeldad, et keegi peaks sind siiski teavitama olukorrast?

Mehega otseselt jutuks ei tulnud, lihtsalt kuulsin ta sõpradelt et ta pole elukaaslasele just kõige truum, polnud minu asi juurelda, kuid vihjeid laekus, samas ise kõige juures ju polnud ja 100% garantiid anda ei saanud. Mees ise mõningaid detaile ei varjanud, vähemalt seltskonnas viibides ei tõrgutud nendest rääkima.
Olen sellises olukorras olnud. Mulle ei öeldud.

aga tahaksid, et keegi ütleks?

Ei oskagi vastata. Kui teaksin, saaksin haiget, samas ka teadmatus võib hiljem valu teha.

Sellises situatsiooniks sooviks mina küll teada, mis toimub. Iseenesest intuitsioon ei valeta ja naistel on ju intuitsioon väga kõrgelt arenenud. Siiski oleks parem kui on olemas kinnitus kui see et sa elad kahtlustades. Pigem siis juba kohe ja korra haiget saada kui elada aastaiad piineldes.

ma muide arvan sama. ei piinaks ennast. no ja kui pole kellegi peale loota, siis ainult iseenda peale

Luanita, mehed teavad, aga tihti ei näita nad seda välja. Vähemalt avalikult mitte. Mehele on palju raskem taluda seda, et teised teavad, kui petmist ennast. Sellepärast tasub väga põhjalikult mõelda, kas tasub teavitama minna.

On ette tulnud ka situatsioone kus midagi aimates, nähes, lähed ja vihjad, tänu asemel aga hakatakse aasima või ollakse koguni pahasedki et mis see sinu asi on, tegele oma asjadega jne, et nagu tahad inimesele head, teda hoiatada, ta silmi avama panna, selle asemel saad torina osaliseks ja pärast oled veel süüdi ka et vahele torkisid seega igaüks avagu oma silmad ise.

tegelikult ongi see selline kahevahel olemise teema.
dilemma on sees.
osalt nagu ei taha teise usaldust petta ja tahaks teda halva eest kaitsta. seda enam, kui sa tead, et ta tunneb pikemat aega ennast oma suhtes halvasti ja on ka kahtlustav, siis sa juba tunned kohustust midagi talle vastata.
ja siis see teine teema, et see, kuidas keegi oma partneriga elab, ei peaks olema minu kui pealtvaataja asi, olgu ma enda arvates nii hea pealtvaataja kui tahes...
ei tahaks sekkuda teiste sekkuda ja tekitada mingeid kahtlusi seal, kus neid ehk polegi... st ongi ainult minu arusaam asjast.
ja mis siis saab?
kui oli tegu eksitusega - nt tegelikult oli kohvikusse tulnud daam pigem tuttav ja mitte armuke, keda juba kolm aastat peetakse - , siis saab siit juba eeldada, et keegi kindlasti pettub ja eriti valusasti, aga siis olen mina nende kannatuse tekitaja ja see teine pool, meda ma paremini tunnne ja keda ma pidin kaitsma, saab mind petiseks pidada ja ongi suhtlus temaga katkenud. usaldust pole enam.
see teebki teiste aitamise nii raskeks. alati ei tea ette, kui adekvaatne teine sellises olukorras on (emotsioonid on laes) ja kas ta saab sinust aru või mitte.

samas, ma kujutan ette, et ise tahaks ka petmisest teada saada enne, kui ma kuulen seda poolavalikult kuskilt mujalt kelleltki kolmandalt (juhul, kui on ka teisi pealtvaatajaid olnud). parem on kohe asjad selgeks endale saada.
ja loomulikult eelistaks ma enne uskuda oma meest ja kuulata, mida tema ise asjast arvab ja ma teeks seda enne, kui klats levima hakkab ja see juba meie suhet teise kandi pealt kahjustab.
ma arvan, et kui ma satuks kellelegi peale, siis ma teeksin nii, et ajaks enne jutud sirgeks selle petva osapoolega ja uuriks temalt, millega tegu on, uuriks tervist jne ja kui mulle on selge, et kellelegi kavatsetakse haiget teha ja minult oodatakse seda, et ma sellest vaikiksin, siis ma pean enda kohuseks siiski teavitada ja hoiatan sellest ka seda meest.

Sel juhul ju kannataks sinu suhtlus petja poolega, ehk antud juhul mehega, kellega seni oled väga hästi läbi saanud, sinu lobisemishimust tekiks peredraama, sina jääd selle vahele ja pärast näitavad kõik osapooled just sinule näpuga, milleks sellist jama vaja? Mina pigem vaikiks, vähemalt hetkel arvan et ei sekkuks.

kui kolmas osapool sekkub kahe isiku vahelisse suhtesse, siis on see alati riskiga seotud.
keegi on kindlasti kannataja ja kui sina ei sekku ega toeta oma tuttavat, siis on alati olemas variant, et keegi teine saab ette ja sekkub ise ning siis pole enam kindel, kuhu see jutt edasi levib. minu arust on olusem see, et see teave ei ulatuks kaugemale ja seda teavad isikud, keda saab usaldada ehk siis kui mina tean ja ta minult seda kuuleb, saab mu tuttav olla kindel, et seda ei tea homme terve kvartal.
jah, hea läbisaamine teiste inimestega on oluline, aga kui keegi, keda mina omakorda usaldanud olen, osutub petiseks, siis ma ei karda talle öelda, mida ma sellest arvan.
kui ma olen see isik, kelleks ta mind pidanud on ja ta usalab mu arvamust, siis ta teab ette valmis olla, et ma seda teen. see ei tule talle ootamatusena.
kas see seaks minu suhted temaga ohtu?
kindlasti, aga ma ennem olen tema suhtes aus ja teen talle oma arvamuse teatavaks just niisugusel kujul nagu see on, kui hakkan tema ees teesklema. kes saab aru, see saab. kui see teine pool minu kriitikat ei suuda taluda, siis pole ta tegelikult ka väärt olema see, kellega ma pikemat suhet omada tahaksja siis ongi ju parem, kui see selgus praegu, mitte kunagi tulevikus.

lobisemishimuga pole sellel midagi pistmist. pigem kindlate printsiipidega. ma tuletaks ainult teisele meelde seda, et ta teeb haiget isikule, kellest ma hoolin. kui nii, siis jah, tal tuleks minuga tegemist.

Seda küll, aga tahes-tahtmata oleksid sunnitud ka pärast asjade teatavaks tulekut suhtlema terve perekonnaga ehk siis nii sõbrannaga kui ka tema petis mehega, kuidas sa siis viimasele otsa vaatad ja temaga koosviibimist talud, kui sisemiselt tunnetad koguaeg tema kriitilist pilku et näe, nüüd sinu pärast? Ega siis inimesed kohe lahkhelide teatavaks tulekut lahutama hakka või kapis olevaid leibu poolitama, lastega pereema ei jookse elukaaslase juurest iga tiivaripsutuse pärast minema ja ei võta lastelt isa. Sina susisid vahele, kuidas seda pinget pärast talud?

Usun, et see pilk poleks mitte kriitiline, vaid hirmunud.

Aga kuidas suhtuda nn "sõbrannasse" kes läheb ja nn hoiatab mees o ma sõbranna eest? Lihtsalt sellepärast,et sõbranna suhe rikkuda?

No kui sõbranna on bi

Intiimsuhtlus on paari siseasi ja mina sellesse oma nina ei topi, ükskõik kui hea sõber ka ei ole. Ja ma ka ei oota, et keegi mulle ette kandma tuleks, kuidas ta mu naist linna peal teise mehega nägi. Mu naine on iseenda oma ja võib teha, mida tahab. Kui ta otsustab teie mehega magada, siis on see tema valik. Kui mina teda armastan, siis ma aktsepteerin tema valikuid. Vastasel juhul ma ei armasta mitte teda, vaid mingit enda poolt loodud ja temale külge poogitud illusiooni.

Kokkuvõttes võib teha järelduse, et eestlased on väga tolerantsed abielurikkumiste suhtes.

Kes oskab öelda, kuidas sõber sellesse suhtuks? Kas ta võtab seda sõbraliku infoedastamisena? Võibolla hoopis haletsemise, narrimise või lihtsalt kadeda ussiajamisena?

Aga kui nüüd järelemõelda, siis ei tahaks ma olla ei sõnumi tooja (kes alati maha lastakse) ega ka see kellele sõnum tuuakse ja seda veel eriti sõbranna poolt. jah Ma arvan, et kui see oleks anonüümne avaldaks see rohkem mõju.

Prantslased ütlevad, et truudusetu on inimene siis, kui räägib oma partnerist halvasti.
Põhimõtteliselt olen JOG-iga nõus. Me kõik oleme iseenda omad, mitte kellegi omand.
Ka see on tõsi, et naine tunneb teise naise olemasolu õhust. Kui mulle tuldi ütlema, et meest nähti teisega, siis minu jaoks oli see lihtsalt teadmise kinnitamine. Sõnumitooja jäi ellu ja ka meie suhtlemises ei muutunud midagi.

Veelturul, üks asi on ühekordne nägemine, teine teema on süstemaatiline. Kas sina oleks nõus õhtustama koos oma mehe armukesega ühes lauas? Võtma mehe armukest vastu omas kodus kui head tuttavat? muidugi sa ise ei tea seda, et see nii on

Ei, sellega ma nõus pole. Jutt on vedanud sõbranna ja mehe suhtele, aga algas kõrvalsuhtest üldiselt.
Minu sõbrannad mulle sellist üllatust teinud pole ja ise ka ei tee.