mul oleks teine küsimus. mida arvata isikutest, kes sellised küsimusi teistele esitavad? mida sellega siis taodeldakse? on sellest kasu kellelegi?
mul on tunne, et selliste avamuste taha varjavad ennast tegelased, kellel just puudubki seesama elu, mida nad kogu aeg teistes otsivad, aga ei leia. miks nad endas ei otsi, ei tea.
kui neil oleks see elu olemas ja neid see rahuldaks, siis nad suudaks ka teistega rahus suhelda. miski siin viitab sellele, et nii see ei ole. on midagi, mida ei taheta teistele avaldada. eneses kahtlemine jne. ja siis loodetakse, et ehk pole ta ainukene, kes nii tunneb. ehk on teisigi, kellel pole elu. saab ennast lohutada selle teadmisega.
või mis?