oh, mulle nii meeldivad sellised erksad vanaonud ja vanaemad
, nagu John kirjeldas. langevarjud jne. eriti sellised kokkuhoidvad vanapaarid, kes teineteisest vaevu kinni hoides tegutsevad, elavad ja on muidu endaga rahul. saad aru, et nende ees on olemas elu ja tahe elada.
ma ei heida kellelegi ette oma east ees või taga olemist. peaasi, et need vanaks ja nooreks peetud ise vaimselt terved oleksid. tervis oleksi minu arust nende puhul peamine. ja teine asi - oma eluga rahulolevad.
nt Ita Ever - erk mutt. oskab vananeda. „vana“, aga ta on elav ja teeb praegugi „lollusi“.
või siis teistmoodi kihvt daam on minu arust Nina Hagen. meigib ennast nukuks, kannab tutte, teeb endale patse jne ning elab ja protestib kah nagu teismeline, aga millist muusikat ta oma eas veel teeb ja ta on ise huvitav persoon.
ma ei saa veelturu eest vastata, aga ma arvan, et ta võis vanusele vastava oleku all pidada silmas enesest lugupidamiset, oskust käituda igas olukorras. teine asi on see, kas see käitumine peaks teiste ootustele vastama. arvestada teistega ju võiks ja peabki, aga olulisem on olla sina ise.