Parma mina tean üht kindlat ja konkreetset elujuhtumit selles valdkonnas, ehk vist seepärast olengi ma sel teemal siin natukene sõna võtnud. Ema soovis endale saada ilusat last. Valis selleks sobiva meessoo esindaja välja ja 9 kuu pärast saigi selle ilusa ja armsa tütre. Kuna mehe ja naise vanusevahe oli ligi 20 aastat, siis aruka naisena ei hakanud ta meest sellepärast enda külge klammerdama. Kelle laps see oli, kes sündis teadis nii see mees kui ka sündinud laps. Kuna laps eostati just sooviga ainult laps saada, siis mingeid rahalisi nõudeid papale ei esitatud, samas ei olnud ka papakesel mingnit keeldu oma lapsega kohtuda. Valik selle lapse eest hoolitsemise ja suhtlemise osas oli ainult isa enda otsustada, kas ta seda soovib või mitte.
Lapse seisukohalt, arvestades seda mis ajal see oli, siis jah, kindlasti oli see ema poolt ehk mõtlematu ja egoistlik käitumine. Kes see siis ikka tahab, et teda litsi lapseks kutsutakse seljataga ja näpuga näidatakse. Puudujääk oli kindlasti isalikust hoolest ja armastusest, mida kompenseeriti hulgaliselt materiaalsete väärtustega. Aga kindlasti ei ole see laps mitte kunagi süüdistanud oma ema selles, et ta tegi sellise valiku.
See pole ainuke lugu mida ma elust enesest tean. On ka teine analoogne perekonna mudel kus oli kaks tütart ja võin ma ilmeksimatult öelda, et kumbki neist pole mitte iialgi oma ema süüdistanud tema tehtud valikutes. Kuigi tolles loos, kui lapsed küsisid ema käest, et kus on isa, siis vastas ema, et metsas-kännu otsas.
Kahjuks on küll minu poolsed teadmised ainult naiste ja laste mõtetest ja kahjuks puudub meeste, keda laste eostamiseks kasutati poolsed mõtted ja emotsioonid.
Erinevalt kaasaegsetest nn tarkadest naistest, kes kasutavad lapsi oma majandusliku heaolu kindlustamiseks ära, need naised said mõlemad ise oma finantsidega üli hästi hakkama, ilma et oleks keegi puudust tundnud.Pigem võiks isegi öelda, et nende mõlema naise lapsed olid isegi liiga ära hellitatud.
