parma. Mu töökaaslane, kes kasvatab ka üksi last, ütles hiljuti, et ta ei usalda ühtegi meest nii palju, et tahaks teda oma pereks. Küsimusele, et miks, vastas ta, et ta ei taha mingit mees, kes nagunii homme hakkab vasakule panema ja parem elab ta üksi ja suhtleb mõne mehega, kes elab ka omaette lävides sellega vaid sexi pärast. Hea on vahel kokku saada, veni juua, kinno või peole minna.
Koos sellega, et meil tolereeritakse lahutusi, vabaabielusid, üksikvanemaid on kasvanud vastasoo umbusadlamine. Enam ei usaldata kedagi. Päris paljud räägivad seda, et milleks luua pere, kui mingi aja pärast nagunii minnakse lahku.
Äkki on nii, et vaadates kuidas vanemad lahku ja kokku kolivad, püütakse end selle traagika eest kaitsta. Pole peret, pole ka probleeme.
Päris karm statistika on see, kui 37% 22 aastastest nooretest ei usu armastusse. See on ometi veel vanus, kus pettumused pole lootust kustutanud.