Isegi kui on arukalt asjad läbi räägitud ja arutatud ja mõistuspäraselt laiali mindud, miks siis ikkagi sõbra õlal nutta ei või. Täiesti teemaväline mõte küll, aga kas sõbrad ei ole samuti heas ja halvas....Jagatud mure ja kõik see muu sinna juurde. Asju ja emotsioone ei saa enda sisse jätta.
Ma küll ei tea, kuidas meestel see värk töötab, aga inimesed oleme me kõik. Minul isiklikult tekitavad teatud olukorrad teatud emotsioone, mälestusi, mis omakorda panevad tööle teatud tundekanalid.

Jagatud mure, no heakene küll ag akuidas see jagatud mure siis laheneb? Just konkreetse teema puhul? Kuidas see teem teisel olukorda kergemaks? Mida see annab?

Minu isiklik kogemus: Tuleb minevikuga rahu teha, sellega leppida. Pikk taganutmine muudab vaid armastuse vihkamiseks. Võta aeg maha, lase kumm lõdvaks ja püüa vabadust nautida. Uue püsisuhte otsimisega tasub oodata.

Jällekord arvan, et naistel on lihtsam. Kui sõber kallistab, siis see aitab Jaa... Pikki üksikuid õhtuid see küll ei leevenda, aga mõtet, et nüüd olengi üksi... Aitab leevendada. Minul isiklikult pole probleemi sõbrannadega romantilise muusika, küünalde ja veiniga õhtut veeta.
Teiseks pakun välja asendustegevuse. Kujunda elamine ümber, mine trenni, tee asju teisiti....

parma, oled kunagi varba ära löönud, no kohe täiega. vot nädalaega valutab, oigad ja nutad, lõpuks kaob valu ära. laheneski su varbavalu. sa ikka paned tõsist juuksurit praegu, su teemakäik on na eluvõõras

jott: peale lahkuminekut ongi raske seda vabadust hinnata, see vabadus pole üldse enam oluline. mõtted käivad ikka ümber suhte. see võtab ikka aega enne kui rütmi tagasi saad.

misha36, kuidas kellelegi..Mina just nautisin oma vabadust, sõltumatust peale lahkuminekut. Ja seda on nüüd terve aasta olnud ja ma ei taha enam endale ühtegi meest oma elamisse mitte.. Mulle meeldib just mu sõltumatus, mu vabadus, teha mida ise tahan, käia kus tahan ja kellega tahan Ma olen üliõnnelik niimoodi ja ma igatahes oma ellu ühtegi diivanikaunistust ei taha

muidugi kui su tunded olid juba enne suhte lõppu kadunud. teemaalgatajal on vist asi väheke teistmoodi.

misha. Varbavalu ei kao nuttes ära! Ma võin silmad peast pillida aga valutab ja kergem ei hakka.
Naist see ka tagasi ei too. Ulu palju jaksad!
Vot ajaga on sellised lood, et lõpuks sa lihtsalt unustad, olude sunnil, kogu selle krempli. Vbla ei unusta ka. Mõni ei saagi sellest kaotusest kunagi üle, käib ja kaebab sõbrale sellest terve elu. Nii et aega parandab haavad, ei ole tõene.
Lihtne näide siitsamast foorumist. Hoiatuste rubriigist. Jagatakse ju omi muresi kogu rahvale. Ja mis vastutasuks on? Sõimatakse minimunniga-iduks! Sõpradel viskab ka lõpuks see nutmine ja halamine üle ja lasevad jalga.
Mis siin eluvõõrat on?

Ah jaa. MEHED EI NUTA!

kaob küll, kui inimene nutab siis ajus keemia lahmab ja närvid muutuvad tundetumaks. muide isegi palvetamist peetakse väga tugevaks ajunarkotsiks, balanseerib südametööd jne.

parma, need paraleelid on sul nii jaburad. võrdled suhte lõppu näppu lõikamisega nagu 16 aastane siin räägib elust, sebi endale siis ükskord TÕELINE armastus ja vot kui ilmajääd, vot siis tule räägi uuesti.

mehed joovad end täis ja nutavad pärast endal mälukas, siis nad muidugi enam ei mäleta
mehed ja naised on täpselt ühesugused, ühiskond on tekitanud teatud reeglid mida kumbki sugupool peab varjama.
mehed ei nuta ja naised ei või litsid olla

parma, võtad kätte, otsid uue suhte ja kõik vana tundub nii mõttetu ajaraiskamisena..misha36, ei olnud minu tunde kustunud,ma ikka põdesin kaua ja samad mõtted, mis parmal on..ma täiesti mõistan teda, aga siiski, aeg parandab haavad,uus suhe, kasvõi lihtsalt niisama, ilma eesmärgita ja aasta pärast tundub vana nii mõttetu, et ise ka naerad selle üle ja imestad - mis ma küll temas leidsin

Kõige paremini parandab haavad positiivne mõtlemine. Tuleb püüda möödavaadata sellest halvemast poolest ja üritada leida häid külgi. Selline taganutmine ja enamasti ka teise süüdistamine, on nagu noa haavas keeramine. Valu kaob seda kiiremini, mida vähem haiget kohta ärritad. Mõtle sellele, kui hea teil koos oli, aga mitte sellest,kui vastik ta on, et su mahajättis. Ja veel, enda suure armastuse näitamine võib teisele tunduda ahistamisena. Üritad panna teda küll ennast taas armastama, aga see tekitabki hoopis vihkamist.

ifjm, jumala õige jutt...Aga nii kuradi raske on mõelda, mis head oli, kui seda head näed hoopis teises, õiges valguses...Pikaajalise kooselu puhul peab see paika, aga mitte lühiajalise suhte puhul..Pikemaajalise suhte puhul hakkab tihti teinepool sind äkki ise armastama,seda siis, kui sa teda enam ei vaja..

misha. On sul kunagi päris naist olnud, kauemaks kui üheks päevaks? Ma ei usu seda kuidagi, et on olnud ja ilmselt ei saagi ka olema.

parma, no sorry, kui sa pole armastust kogenud, siis ei aita sind kuidagi kas mul on naisi olnud või ei ole. ega see mitu juttu valeks ei muuda...

suhte löpp on nagu räige pohmakas:suus s... maitse,peavalu,sees keerab on täielik kassiahastus jne-see kuidas keegi sellest yle saab on oma valik:keegi parandab pead(loob mingid uued lyhiajalised suhted)-keegi pöeb läbi kogu selle krempli,et ei tuleks tahtmist kiirustada uue joominguga.

Sõltub inimesest, kuidas keegi läbi põeb. Mina saan aru, et suhe on läbi, juba ammu enne seda, kui mingi lahenduseni jõuame. Ma ei kujuta ette, mismoodi mingi osa inimesi kuude või isegi aastate kaupa lõpetamise otsust edasi lükkab, ehkki isegi pime näeks, et suhe on lõppenud. Ja seejärel veel kassiahastust tunda ... no milleks end piinata?

On ikka naljakas lugeda kommentaare ja imestada, et kas inimesed tõesti ei viitsi esimest postitust läbi lugeda, vaid lasevad diagonaalis silmad üle? Polnud mingit teemat suhte lõppemise pärast ja halamist, vaid küsitud oli kogemusi/tundeid peale lahkuminekut. Healjuhul 10 % postitustest on teemasse läinud, aga mis vinguda - hea seegi. Tuleb olla õnnelik, mis sul on, mitte õnnetu selle üle, mida ei ole

ok, ma riskin siis ka sõna sekka öelda...sestet, sinu postitust lugedes tekkis selline, üsna värske ärarundmine...
ma ei tea, kuipalju see sind lohutab, aga, esimene rohi on ikkagi aeg...ütleme siis nii, et see, mis veel augustis vägaväga vlus, on novembriks peaaegu ununenud, isegi mitte peaage, vaid ongi
Õudselt hästi mõistan sedasama, kõige lihtsamat musi ja kallivajadust...veel, keegi ütles siin väga õieti, et avastad, et vabadus...mida nagu ihkasid niiväga, on äkki koorem, millega ei oskagi tõesti miskit peale hakata
Karta on, et ainuke, mida teha ei tasu, on tormata...no, lohutuse ja asenduse mõttes...jääb hoopis veel suurem tühjus ja vajadus...võimalus, et õiget kohtad, just seda, kes aitaks asendada, on ikka olematu...
Ja, kui ikka koguaeg see mõte peas keerleb, siis tulebki seda muudkui mõelda, veeretada peas niikaua edasi- tagasi, kuni iseendal kõrini saab, aga, saab kõik lõpuni mõeldud, kasvõi edaspidiseks...ja, kasvõi musa kuulata ja mu poolest nutta ka, kelle asi see on, peaasi, et endal kergemaks läheb ja asjad selgemaks saavad...
nii arvan mina, muidugi, mis reegleid siin saab olla, aga, valu tuleb ikkagi enda sees läbi elada, et ta olematuks kuluks...siis lähevad silmad uuesti lahti ka ja kõik muu..tegelikult, on ju nii ka, et ega murekoormaga inimest ju eriti ei tahagi keegi, võõras mure ju...teeb elu raskemaks...

Tegelikult tram1891 on asi lihtne. Sinu lähedusevajadus on suurem kui sexualne tung. See tunne ei pruugi alati olla vaid peale lahkuminekut. See võib tekkida mis iganes muul ajal. Kaugsuhted, pikalt üksi olles.
Kui sügavalt see maad võib võtta oleneb vast inimesest. Eks ole ju inimesed erinevad. Me teame ju kõik, et on inimesi, kes ei suuda üksi olla ja neid, kelle jaoks üksi olemine (ilma kaaslaseta kõrval) pole väga keeruline. Sellest tuleb ka see kas see üksindusetunne (helluse, kaisus olemise, läheduse puudumine) on suurem või väiksem.
Sellel samal põhjusel tihti inimesed peale suhte lagunemist tormavadki ummisjalu uude suhtesse. Mina ise nimetan seda asendussuhteks. Suurte tunnete, läbimõeldud otsustega on sellel vähe pistmist. Luuaksegi suhe selleks, et seda tühjusetunnet ei tekiks.
Ma ei kujuta ette, kas see asi iseenesest ja ajaga ilma jälgi jätmata üle läheks. Siin võib olla oht selles, et kui seda endas maha suruda, muutub inimene lähedust eiravaks. Lihtne enesekaitse. Me ei lase ligi neid tundeid, mis meile haiget võivad kunagi teha. Nagu iga haav jätab armi, nii ka sellised olukorrad. Kuidas haav paraneb ja milline arm järgi jääb sõltub haava ravimise meetodist.
Nii, et võta sa kinni, et kumb siis parem on. Kas leida asendussuhe, kus tõenäoliselt saab hiljem asendatav ahiget, sest ta on ju vaid asendaja. Või siis suruda need tunded alla, ignoreerida endas läheduse vajadust, mis võib mõjuda omakorda nii, et järgmises suhtes lähedust ei teki.
Ma ei tea, kas sa jäid üksi või mitte. Kui sul on lapsed, siis selline endaga võitlemine võib neile halvasti mõjuda. Ehk, et sa ise ei märka, kuid tõenäoliselt oled muutunud ka nende suhtes tõredaks.

Oma sexuaalsuse pärast ära muretse. Küll see tagasi tuleb, kui õige aeg. Selle tühjusega on vaja tööd teha. Kuidas. Pead ise otsustama. Kas ignoreerid seda või lased emotsioonidel end juhtida
Isiklik soovitus. Kui kogu maailm su ümber kokku variseb, siis kuniks elad sina jääb sulle alles üks oluline inimene. See oled sina ise. Lähtu siis selle ainukese inimese vajadustest, keda saadki vaid sina aidata ja kes jääb alles ka siis, kui kõik teised selja keeravad. Lapsed ja muud lähedlased on olulised, kuid mitte ennastsalgavalt. Ravi ennast terveks, sest kui sa seda ei tee, ei tee seda keegi sinu eest ja need, kelle pärast sa muretsed kannatavad siis nii ehk naa.
Egoistlik lähenemine, kuid minu jaoks ainuõige. Olen mina terve ja rõõmus, mõjun ka lähedlastele hästi. Olen mina katki ja õnnetu, mõjun ma ka lähedlastele halvasti. Teised võivad mind toetada aga aidata saan ma ennast vaid ise.
See oli nüüd minu isiklik arvamus ja soovitus.

Minu pärast võib ülejäänud foorumlaste kari nüüd karjuma hakata ja oma altruismiga lehvitada palju jaksavad.

NSM,väga asjalik ja eluline jutt.Tõesti on neid palju,kes asendus suhet otsivad aga see lõplikult probleemi ei lahenda.

Enda kogemusest...kuristikku ei saa ületada väikeste hüpetega...
Ehk siis-nagu öeldi ühes mõnusas komöödiafilmis-peale lahkuminekut söö, joo,nuta,oksenda-ja siis on see läbi
Muidu juhtub,et sa ei saagi leinast n.ö.üle.
Aeg.
Isolatsioon eksist.
Hellita ennast.
Märka lille,lindu...vihmapiiska aknal.
Armasta end.