Äkki keegi viitsib enda kogemusi jagada - endal ikkagi juhe täiesti koos. Probleem siis selles, et endal oli raske lahkuminek peale pikka kooselu. Ise arvasin, et olen seksuaalselt üliaktiivne, kuid peale naise ära minemist on ainukesed vajadused, mis on väljakannatamatud, kaisu, kalli ja romantika isu - mine või lolliks. Antud hetkel isegi arvan, et kui asi peaks minema kaisudest ja kallidest kaugemale, siis voodis vist küll asja ei oleks

peale pikka kooselu võibki mõni mees uue/võõra naisega voodisse minnes "impotendiks" osutuda, sest ollakse oma naisega nii harjunud...
aga...eks aeg parandab selle valu ja kui leiad uue kaaslase, hakkab kõik jälle klappima

proovi ikka üleolla, elu läheb edasi, mitte tagasi.

Aeg parandab haavad...ära tõtta sündmuste käigust ette, step by step

Minul polnud 2 aastat üldse mittemingisugust isu. Kõik mehed oleks võinud olemata ollagi. Aeg parandab kõik... Ja nii labaselt kui see ka ei kõla... sõbrad sul ju ometi on. Nemad aitavad ka. Njah, meessoost sõbrale on küll kummaline teha ettepanekut küünlavalgusõhtuks või kaisutamiseks, aga kindlasti on muid tegevusi, mis mõtted sellelt teemalt ära viivad. No ma ulgusin uusaastaööl, kui sõbranna pere juures olin, sest tal oli mees keda suudelda ja mul polnud. Huumor võeti appi ja nutust sai naer Pea vastu!

Eks need sõbrad on ikka tänuväärt asjad küll - ilma nendeta oleks ikkagi täiesti must olemine

Miks see suhe üldse laiali läks? Äkki tasuks sellest mõelda ja omad järeldused teha. Sõbra õlal nutmine ei tee midagi paremaks.

parma, inimesed on emotsionaalsed olendid. emotsioonid tuleb väljaelada, selles ei ole midagi halba. järeldusi ei saagi teha, sest vahest toimuvad asjad sõltumata sellest mida sa ise tahad, lihtsalt läheb sedasi. suhtelõpud on inimestele vajalikud, muidu ei saa ju uuesti armuda ja armastada.

Mitteükski suhe ei lõppe niisama lambist!! Seda esiteks. Ja mida see õlapeal nutmine ja haletsemine annab? Sõber annab uue naise või sebib vana tagasi? Või annab oma naist kasutada?

elad oma pettumuse välja. viskad end auku ja tuled puhta lehena välja. muidu kriibib terve elu.

Parma. siin Sinu radikaalsus ja positiivsus ei aita. Suudad ju isegi hoomata et, tegemist on valuga kus valuvaigistid ei aita. Sina kui mees peaksid seda eriti hästi hoomama.
Suhted ei purune kunagi selle tõttu et, üks on halb ja teine hea nii öelda pole süüdlseid ja pole süütuid.
Teha pole midagi. Nagu targad eelpool mainisid aeg parandab kõik haavad ja usu see on praegu nõrk lohutus aga kuramuse õige. Ainus mida võiks ehk öelda "Ära kibestu ja pettu elus. Tegelikult on elu maru vahva ja mida sügavam on mõõn seda kõrgem on tõus." Üks mis kindel pole sa esimene ega ka viimane kes seda läbi teeb.

noh, kui armastus on suhtelõpuks juba kadunud, siis ei ole midagi põdeda ega nutta. siis ongi uus algus. trammil on vast teistmoodi see lugu.

Aike. Mis sa jamad. Alati on üks osapool süüdi!! Tõde tuleb lihtsalt välja selgitada, et kes on süüdi ja siis tuleb teha sellest omad järeldused ja alustada otsast peale. Mis sitasti see uuesti!! Mida seal ikka halada ja ulguda. Seletage, mismoodi see paremaks teeb?
Aeg parandab haavad aga kui sellest midagi ei õpita, siis toimub uuesti sama protsess otsast peale. Kuni lõpuks saab aega otsa. (surelikkus on nõme). Milleks ajaga võidu joosta ja tammuda samat rada?
Loon suhte, keeran persse, ulun ja hakkab otsast peale?! Pointless.

Parma. ma ei ole iilgi allunud su provoktsoonidele ega tee seda ka praegu. Oota Juuksur ära tegaga võid edasi jaurata.
Mina ju tegelikult ei tea mis toimub meeste hinges kuna olen naine. Ja see ei ole muide nali.

no inimesed ei saa end muuta. juba 3ndaks eluaastaks on iseloom paigas, seda ei saa enam muuta ja vead mida sa teed, ongi korduvad. elu lõppeb ju nagunii surmaga, muidugi on kõik pointless kuni sa leiad tõelise armastuse ja see saab korraga läbi, sest kõik siin ilmas saab läbi. ükskõik kui hästi sa elad või armastad, läbi saab ikka. elu kõige parem leiutis olevadki lõpp

selleks, et olla rõõmus tuleb olla kurb. inimene kes ei tunne midagi, tema jah saab elada lihtsalt, aga ka temal tuleb sein ette ja elu muutub üksluiseks ja tuimaks.

Aike ja mismoodi siis naistel see ulgumine elu paremaks teeb?

kui põed oma põdemised ära, jäävad sulle ilusad mälestused. kunagi hea meenutada kui suur armastus kunagi oli ja kui õnnelik ma olin. see ongi elu väärtus. happiness

Parma.kui sa soovid sellel teemal vestelda siis minu postkast on sullegi avatud.

Nõustun aga mishaga. Selleks et, olla õnnelik pead teadma mis on õnnetu olemine.

On kellelgi mingi suhe kunagi lõppenud niisama? Et noh lihtsalt ilma põhjuseta?
Omast kogemusest on mul küll selliseid suhteid ette laduda, aga see oli siis kui ma olin 16-18a või midagi sinnakanti. Kuigi jah pikapeale läbi mitme isiku sain ka põhjused alati teada. Tegin omad korrektuurid ja voilaa! Elu nagu unenägu. Peaks siiamaani ulguma sõbra najal? Et sõber saaks aru, kui hea ikka temal see suhe on ja on keegi kellel on sitem elu?
Kas autoga avariid tehes, nutmine teeb auto korda või õpetab kedagi paremini sõitma?

parma, armastad hetkel kedagi?

Mis see minu armatus siia puutub?

no siis saaks asjadest aru. sina armastad, aga sinu kaasa hakkab lambist hoopis kedagi teist armastama. lihtsalt juhtub nii. homme ta kolib su juurest ära ja ongi su suhe läbi. mida sul siit õppida oleks? mitte midagi... aga haiget ikka teeb

Esiteks tuleb alati välja uurida, et miks see nii juhtus!! Lambist juhtuks see pubekatega ja/või muidu kergelt debiilsetega. Ma saan aru kui 20ne aastane mingit sellist illi ajab aga täiskasvanud inimesed räägivad omavahel ja leitakse lahendus. Ka lahkuminek on lahendus.
Õppida on seda, et mis valesti tegin või mida temake valesti tegi.

Misha sinu näitepuhul oleks see minu viga, et sebin sellise naisega kes ei ole stabiilne ja kes ei mõista rääkida. Üheöösuhe saaks ainult selline olla!! Ja sellisel juhul on natuke paras ka et haiget sain.

aga lahendus ei võta ju armuvalu ära no kui sa järsku armud kellegisse teise, milles siis su tänane kaasa selles süüdi on, mis tema valesti tegi, mida sina valesti tegid? kumbki ei teinud midagi valesti, lihtsalt läks nii.

sa lihtsalt ei ole sellist armastust kogenud või olnud nii armunud. kui sa tõeliselt armud, siis sa muutud juhitamatuks, kõik sinu teaduslik lähenemine ei huvita sind.

No süüdlane on sellel juhul ju teada. Ja läheb lahendamiseks. Lihtsalt lambist ei juhtu sellised asjad. Lihtsalt juhtub ei ole vabandus!
Lööd kellegi maha ja ütled, et noh lihtsalt juhtus sorry?! Mõistusega inimene nii ei käitu!

sa pead selle ise ära kogema, muidu sa ei hakkagi arusaama

Tänan ei. Ma ei taha ajuvaba olla!

Sageli võetakse suhet nagu omandit ja,kes naljalt omandist loobuda tahab,nii ka selle armumisega,kus sageli tuleb arvestada,et ükski hea asi pole elus igavene..

parma, kes sa siis olla tahad? tahad tõesti juuksuri moodi elulõpuni analüüsida ja arutada vigadest ja leida süüdlaseid?

misha. Kui seda ei tee, siis jäädki kuhugi teadmatusse tõmblema ja jääbki asjad perse minema.

no suhetes peaks olema muster. näiteks kaks-kolm lühisuhet ja siis üks hea suhe. mõnel ongi kõik head suhted. miks need head suhted läbisaavad ongi tüdimus, rutiin ja tahe kogeda midagi uut, hoopis teistsugust. kui sul on koguaeg olnud üks kaasa, siis sa muidugi ei oska kedagi teist tahta või sa siis ise võtad koguaeg kõrvalt ja tõrjud sellega rutiini. aga ükskord võid ikkagi tõeliselt armuda ja senine elu tundus ajuvabana. ma esindan, siiski oma arvamust.

st parma, see millest sa räägid ongi mõistusega abielu. mõlemad räägivad oma asjad lahti ja lähevad rahus lahku, iseenesest lihtne ja verevaba. aga see ongi tundetu suhe, sina ei olnud temale oluline ja ei olnud ka tema sulle. mina olen ühe sellise suhte läbielanud ja enam ei raiska sellistele suhetele aega. kas kõik või uitan edasi.

Kustkohast see siis tundetu suhe on? Niisama lahmimine ja idioodi mängimine on siis ägedam, sest on tundega? Jah idioodi tunne on ka tunne

Näed misha. Seda ma räägingi, et tuleb õppida vigadest ja edaspidi vältida ja ongi kõik. Sõbra õlapeal nutmine seda sulle ei õpetanud!

mismoodi lahmimine ja idioodi mängimine?

Lahmimine, et ei räägita omavahel asju selgeks, tekivad niiöelda "rääkimata jutud", ning pärast ongi sõbra õlanajal nutmine, millest midagi kasu ei ole ja keegi aru ei saa, miks nii juhtus. Idiooditsemine, kui kisad, karjud, nuhid, muutud ilgelt armukadedaks, tekitad lambist "kodusõdu".

misha. Defineeri sinu kõik.

sa said täiesti valesti aru, sa räägid täiesti mingist muust asjast.

Ah misha ajad niisama pula. Otsi omale naine parem.

"kõik" ongi kõik, mitte mingi mulisemine kes mida ja kes keda elama peab, mitte analüüsima ja jahuma

See oli nüüd küll huvitav dialoog, Parmale niipalju, et ega ikka ei ole üks pool kunagi süüdi ja omad vead on mul selge. Muidugi on väga hea arutluse teema see, kas inimene on võimeline ennast muutma? Mingi perioodi küll, kuid jah - ega ikka elulõpuni ei saa lapse eas välja kujunenud iseloomujooni eirata. Aga muidugi soovitaks vaadata minu esimest postitust, et milles nagu teema oli - jutt läks mõnuga uitama.

Ja see kaa, et seda ma tean jah, et aeg parandab enamus haavu.

Mismoodi ei ole üks osapooltest süüdi? Keegi kolmas siis? Mis suhe see küll selline on, mida juhib kolmas osapool? Kuri ämm või võõrasema?

Misha sinu elu siis ongi: võtab ja jätab ja nutab ja võtab ja jätab ja nutab.

Süüdi on ikka mõlemad osapooled mitte mitte ainult üks. Mõnigi kord võid kolmas osapool ka asjade susimisega laialimineku tekitada - oleneb mõjutamise võimest.

parma, sul on huvitav vajadus koguaeg nö nöörid kinni siduda. sa leiad mingi lahenduse endajaoks ja nii ongi, aga ei ole ju nii.
ma rääkisin sellest nutmisest siiski kaudselt, nö vabastamise kogemusest kui sellisest. seda ei pea võtma tähttähelt. sa võid ju nutta ka kuhugi kaustikkusse ja sellele hiljem tule otsa panna...

süüdlaste otsimine ei ole väga õige. kui sul on ilus kruus, sa pillad ta maha, siis on kahju kruusi katkiminekust. kaudselt poetad paar pisarat. aga milles sa süüdi oled, milleks üldse mõelda nii negatiivselt: jah olin koba, pillasin maha, nüüd olen targem, milles targem? ei ole vaja selliseid süümepiinu endale tekitada, elu on siiski elamiseks

Kruusi puhul oled süüdi oma kobaduses. Järgmine kord hoiad tugevalt kinni. Või läheb uuesti katki. Pmst nutad iseenda hädade üle.
Sama on ka suhtega. Nutmine ei aita mingil juhul. Aeg ka ei aita. Tegutsema peab. Kas siis vigade õppimisega või vana kantossi lappimisega või siis uue suhte otsimisega.

parma, sa ei tundu usutav, selline poosetamise jutt

Kuidas saab üldse seda keerulist teemat inimest nägemata foorumis arutada?Kõik suhted ja sellega kaasnevad tunded on igalühel erinevad..

Eks teema oli algul ikka selle eesmärgiga, et jagataks kogemusi, kuid jah - kujunes probleemide lahkamiseks

Lootsid lohutusseksi välja meelitada?

Tead - seks ei ole siin ilmas peamine. Kui sa mu esimest postitust nüüd uuesti loed, siis viimasel real on üks mõte, mis on täiesti tõsiselt mõeldud - ei, ei mingit lohutusseksi.