Jah,mark...ma olen küllalt näinud lugusid,kus ollakse tagantjärele tark Tugev kest võib olla vaid fassaad...
Ja armastuse,pere kaotus on kõige hullem,mis inimesel elus tuleb taluda.Sest kodu on koht,kust saab kaitset ja tuge n.ö välismaailma karmuse eest.

laaden lollus ja tugevus ei ole samad asjad aga jah tark seda ei tee

nii ta on et väliselt tugevad on tihti sisemiselt nõrgad aga nad oskavad seda varjata kuni hetkeni kui enam ei suuda, eks see ole ka tingitud arusaamast et mees peab olema tugev jne. jah kodu peaks olema igal ühel just see koht kus on kõikse kindlam ja kuhu minnakse esimesena, koht kuhu tahetakse minna mitte koht kuhu peab minema. Tagantjärgi ja kõrvalt on lihtne tark olla samas ka ette mõelda et kui siis kuidas , tihti osutub aga raskeks olukorra lahendamine siis kui see kätte jõuab.

Just iliar ja Markxs. Kodu on niivõrd tähtis koht meie elus, et selle purunemine võib meie kaljukindlused kõik hävitada.
Suhtumine, et inimene, kes rööpast välja lööb peale kaaslase kaotust on nõrk ja loll? Vot see suhtumine ongi nõrkade ja lollide pärusmaa. Ainult väga rumal inimene usub, et tema on murdumatu ja igavene.

Ma tean paljusid, kes kunagi on väitnud, et ei tema selline pole, kuni on omal nahal seda kogenud. Ja irwitada inimeste üle, kes on tõeliselt haiget saanud. Vot need irwitavad lõustad saavad minu käest vastu vahtimist nii sõnas kui teos.
Minu elu suurimad kaotused olid mu vanemad. Armuvalu ja armasama kaotust ma tundnud pole. Kuid see ei tähenda, et ma irwitaks inimeste üle, kes on tõeliselt murdunud.

Kui ma kedagi üldse vihkan, siis vihakn inimesi, kes mängivad moraliste aga kriitilises olukorras käituvad nagu debiilikud.

Tugevus tähendab vahel olla julgust nõrk
Mina ka harjutan seda tasapisi.

Ka mina olen veendunud, et teatud olukordades, eriti mis puudutavad minu kodu ja koduseid, olen ma väga nõrk. Ju ma näen piisavalt palju vaeva, et seda miniühiskonda seal tõelises maailmakindluses kaitsta ja koos hoida, ning selle purunemine oleks ka mulle ikka väga võimas hoop.
Ei kujuta ette, et kuidas ma käituks või mis moodi ma seda hoopi üle elaks. Krt seda teab. Äkki olen ka mina üks neist, kes ei suudaks sellega leppida.

Utha,
Ma ei oska kommenteerida, mida tunneks biseksuaalne mees. Ma võin vaid oletada, et tema käsitlus seksuaalsusest on laiem kui minu oma.
Sõna "hirm" ma ei kasutaks. Eelistaksin sõna "mugavus". See, kui ma mingit võimalikku jama alateadlikutl vältida tahan, ei tähenda veel, et ma seda kardan. Kõik mittemeeldivad asjad pole hirmutavad asjad. Ja ma usun, et rolli mängibki siinkohal alateadvus. Kui ma teadlikult mõtlen, et ma ei usalda oma elukaaslast, siis on sellest hetkest see suhe minu jaoks läbi niikuinii, hoolimata sellest, kellega ta magab või ei maga.

John, see, kui sa ütled otse välja, et sa seda või teist asja ei teeks või selle, et sa eelistad ühte asja/suhet teisele, ei ole enam alateadlik tegutsemine. sa teadvustad endale olukorda ja oma vajadusi ning käitud sellele vastavalt. vältimine räägib enda eest.
sa ei pruugi partnerit oma eelistustest teavitada, aga sisimas sa tegutsed kogu aeg ja kindlustad ennast või oma suhet ohtude vastu. selleks ohuks on siis antud juhul see teine mees.
sa ju ometi annad endale aru sellest, et samast soost isik samas olukorras ehk siis sinu naise voodis kutsub sinus esile kohese kaitserefleksi ja konkureerimsoovi. see on instinkt, mida sa endas tagasi hoida ei suuda, aga see baseerub loomulikul hirmul ja soovil kaitsa seda, mis sulle kuulub. isegi siis, kui sa usaldad oma kaaslast, sa ei usalda teist meest
nimeda seda kuidas tahad. selge on see, et sa ei taha teadud asjadest oma elus ilma jääda või neist ise loobuda ja mugavusel on seal oma kindel koht. see, et sina seal hirmu ei näe, ei tähenda seda, et sa seda ei tunneks.

oh jah iliar eks ma proovin sulle toe alla panna kui sul n6rkuse hoog peale tuleb

Nojah, ütleme siis nii, et erinevate provokatsioonide, manipulatsioonide ja kiusatuste vältimine ei ole minu jaoks hirmuga samastatavad. Vaimselt täiesti terve inimese võib erinevate katsetega panna vägagi kummaliselt käituma, veel väiksem asi on seksi ja armastusega mängides mingite probleemide otsa sattuda.

Aga Utha, räägi endast ka siis juba - kas Sinu mees võiks vabalt teiste naistega magada? Või eelistaksid Sa teda pigem näha teiste meestega?

John, sind huvitas, kas minu mees võiks vabalt teistega seksida.
vastan: mis puutub naistesse, siis ei või.
seda on ehk mehelt palju tahetud (eriti vabameelsemate inimeste meelest), aga selline on minupoolne tingimus ja see tehakse mehele kohe suhte alguses teatavaks. ta ei saa öelda, et ta ei teadnud, mida temalt oodatakse.
kui mees saab vabadusest teistmoodi aru ja otsustab minuga enam mitte arvestada ning luua selle asemel omad tingimused, mis arvatavasti mulle enam ei sobiks, siis see viiks ka koheselt meie lahkuminekuni.
avatud suhe, kus osalevad veel kolmandad ja neljandad isikud ning nende kaudu veel omakorda nende mehed/lapsed jne, ei sobi mulle kohe mitte kuidagi. mina neid oma ellu ei taha.
kui asi on teistes suhetes, siis saab minust diktaator, kes valikuvabadust teisele poolele ei anna.
tegelikult ühte saab mees siiski veel teha - ta saab valida, kas ta tahab olla/elada minuga koos ja pidada mind oma naiseks (seda muidugi siis, kui me saavutame kokkuleppe ja oleme suutelised peales seda oma suhtega edasi minema) või valib endale teise, talle sobivama tee ja isiku.
igati aus minu arvates.
ja et keegi valesti aru ei saaks, siis see, kui ma ootan teiselt suhtes mingitest tingimutest kinni pidamist, ei ole mehe karistamine. korra tegi mees oma elus valiku ja ta valis minu endale naiseks. kui selleks, keda ta tahab, peaks osutuma keegi teine, siis ma annad ta ise vabaks, et minu mees saaks elada oma elu nii nagu tema tahab ja vajab. lihtsalt poleks enam meie suhet.

nii et selles osas, mis puudutab armukeste pidamist ja selle lubamist või mingeid soolisi eelistusi, siis isiklikult ma oma mehele partneri vahetuseks luba ei annaks. kui see peaks siiski mehega juhtuma, siis teeks ta seda minu teadmata, ehk siis tegu oleks otsese petmisega ja selle ma loen juba mehe teadlikuks valikuks ja usalduse kaotuseks ning tulemuseks on see, et meil seisaks ees lahkumine.
kuna ma eelistan luua suhteid heterotest meestega, siis nende puhul ei teki enam seda küsimust, kas on teist meest või pole.
kui keegi konkurendiks saab olla, siis ainult teine naine.

Biseksuaalid on ka olemas.

Kas Sa ei anna seetõttu mehele vabadust, et kardad teda kaotada?

John, ma tean, et on, aga biseksuaalne mees tähendaks mulle teistsuguse ellusuhtumise omandamist või teise (oma biseksuaalse mehe) suhtumise omaks võtmist, samuti lävimist teiste bi-dega, kellest arusaamiseks ja kellega sobimiseks ma peaksin arvatavasti ise ka veidi bi-huviline olema. ma saaksin neist aru ja laseks neil olla sellised nagu nad on, aga ma pakun, et me oleksime eri meelt kogu aeg ja see ei tuleks meievahelisele suhtlemisele kasuks. me kisuks natuke vahel.
kuna ma pole ise bi ega see isik, kelleks mind ehk tahetakse mehe poolt pöörata (kindlasti tahab), siis ma eelistangi pigem neid mehi, kelle vaated minu omadega paremini sobivad - st naistemehi teised saavad bi-mehed endale.
iga isik valib endale oma ja on sellega rahul.

teine küsimus puudutas sul vabadust.
tegelikult ma ju annan suhtes teisele vabaduse. ma ei võta talt seda. kõik on tal endiselt olemas.
minuga koos olles saab ta ka selle vabaduse, mida ta vajab, aga seda meie suhete piires. koguni valikuvabaduse saab, ainult selle vahega, et ma piiran seda tal veidike ja taandan arvule 1
see, kas ta tahab omada suhet ainult minuga või korraga veel 1-2 või enama naisega, on tema isiklik valik. mina olen talle oma tingimuse teatavaks teinud. kui ta valib minu, siis ma eeldan, et see otsus langeti teadlikult ja ta ei hakka vabadusest jms loobumist teisel minutil kohe kahetsema. kui ta tahab endale teistsugust elu (st mitte kindla naisega koos), siis ma laseks tal seda teha. siis ta saab olla vaba kellegi teisega, aga mitte koos minuga.
seda pole minu arust ju mehelt palju tahetud?
kui mees peab minuga suhtes olemist vangistuseks, siis muidugi lasen ma tal lahkuda, aga siis ma teda enam tagasi ei oota. mina elan oma elu edasi ja tema enam sinna ei kuulu.

muidugu on mul ka hirm teist inimest kaotada - see on loomulik, aga hirm pole minu puhul mitte seotud nii palju sellega, kas keegi teine ta endale saab, vaid sellega, et teine isik on osa sinust ja sinu elust. katsu siis see osa endast lahti murda ja kellelegi teisele loovutada. sa ei tee seda kergelt ju. harjumus temaga koos olla on sees jne.
minus valitseb vist ikkagi mingi omandiinstinkt, mis ei suuda käsitleda vabadust nii nagu seda teevad näiteks biseksuaalsed mehed või naised ja paarid. ma olen teistmoodi ma olen ahnitseja

Bravo,Utha... sa muutud järjest seksikamaks

Omandiinstinkt on ilmselt õige sõna jah. Ma ise olen teoretiseerinud viimasel ajal küsimuses, et kas me loobume millestki (kaotame midagi), kui meie elukaaslasel (mulle meeldib see sõna, see justkui käib inimese kohta, kellega koos oleme läbi elu minemas) on väljaspool meid veel mingi elu. Täpemalt siis selline elu, mis hõlmab intiimset suhtlust teiste inimestega. Ja kui me kaotame, siis mida täpselt?
Ma lähtun eeldusest, et inimene ei ole oma loomult monogaamne, iha võib tärgata paljude erinevate inimeste peale. Järelikult nõrgema enesedistsipliiniga inimene võib mingitel "nõrkushetkedel" jõuda seksuaalsuhteni ka väljaspool oma nö ametlikku suhet. Ja osa inimesi on juba algusest peale orienteeritd polügaamiale, üldse seadmatagi endale selles osas kitsendusi.

Lihtsam on lubada oma partneril vahel "libastuda", minnes seejärel koos edasi, kui iga võimaliku libastumisvõimaluse pärast muret tunda ja vastava akti toimumise partnerit vahetada. See võib viia olukorrani, kus koosolemise peamine olemus seisneb truuduses, mitte ühistes väärtustes. Ma eelistan, et mu partner oleks minuga võrdväärne ja iseseisev, samas lõpuni usaldatav. Seetõttu ma ei saa keelata tal keelata tema enda keha kasutamist nii, nagu ta seda paremaks peab.

OK. Väike hommikune näpuharjutus enne tööpäeva alustamist.
Ma nüüd lähen küll antud teemas laialivalguvaks, aga kuna siin jooksid sisse sõnad petmine, omandiinstinkt, monogaamia ja kõrvalsuhted, nõrkushetked, enesedistsipliin, reeglid ja vabadus, siis kirjutaks mõned read sel teemal, ning puhtalt enda vaatevinklist.
Ma täiesti mõistan mingil määral nende inimeste hirmusid, kes ei talu mõtet, et tema elukaaslane (vahet pole, kas abielus või mitte) käib sexuaalselt läbi veel kellegiga. Üldjuhul on need hirmud just neil, kelle jaoks sex ja tunded on üsna lahutamatu tervik. Sex kellegiga veel tähendab neile koheselt tundeid teise vastu. See pettumus, ka minu jaoks oleks see pettumus. Just need tunded, tunded, tunded.
Kuigi mina pole iial monogaamne olnud, oleks minu hinges tõesti auk, kui inimene, kes on minuga koos tunneb sisemist vajadust, hoolt ja armastust (mida iganes see tähendab) kellegi teise vastu. See oleks minu jaoks nagu millegi erilise, mis meid temaga ühendab, ära võtmist.

Kuna mina ei pane sexi ja tundeid ühte patta, siis minu jaoks sex kellegiga veel peale elukaaslase on lihtsalt fan ja nauding. Ma ei pea selleks seda inimest armastama, ma ei pea isegi armunud olema. Armumine pole minul nii lihtne ja veelgi sügavamaid tundeid minus tekitada on suutnud elu jooksul vaid üks inimene. Temaga ma elan koos.

Kuna ma olen endale juba väga ammu teadvustanud, et sex on tõeline fan, siis ma ei hakka endale isegi looma pettekujutlust, et minust võiks saada inimene, kes sexib vaid ühe inimesega. Võib olla kunagi tulevikus, hetkel kindlasti mitte. Kõige selle juures ei nimeta ma oma käitumist libastumiseks. See on teadlik käitumine.
Usun, et samamoodi mõtlevad ka ülejäänud inimesed, kes on endale teadvustanud, et nad pole monogaamsed.

Vahel ma mõtlen, et mis on siis ikkagi hullem. Kas see, kui su elukaaslane naudib sexi vahel ka mujal, või see, et ta on näiteks mõnda inimesse armunud, sisemas sooviks temaga sexida aga enesedistsipliin seda ei luba. Me tihti seame reeglid ja piirame suhteid aga kas me suudame piirata ja seada reeglid oma kaaslaste peas. Või ongi nii, et me tahame näilist korda ja seal peas toimugu mis iganes. Minu jaoks isiklikult on see sama kui teha suurtuba korda, et külalistele näidata oma korraarmastust, samas magamistoa seinakapp on nagu mustlaslaager. Katame näo jumestukreemiga, et katta näonaha ebaühtlused.
Näiline truudus on ju fassaad, mille taga on elav inimene koos oma tundemaailmaga.
Kas pole tegelikult nii, et liiga jäikade reeglitega ning pideva ütlemisega, ma ei tolereeri neid asju, tõmbame teise inimese tundemaailmale kardinad ette ja me ei saa iial teada, mis seal taga toimub. Me saame vaid teada, mida ta teeb, siis kui ta on n.ö libastunud ja vahele jäänud. Seni elame me õndsas teadmatuses.

Ma ei tea kuidas teised mitte monogaamsed inimesed aga minu puhul on näiteks see, et kui elukaaslane on pikalt eemal, siis mul pigem kaob huvi võõraste vastu ja asi pole enam fan. Sexisu on aga seda õiged fanni pole. Mis tähendab, et ma siiski tahan seda ühte kõige rohkem, kelle vastu on ka tunded.

Kas mõni inimene, kes on ristamisi seisnud sellega, et tema kaaslane on teda n.ö petnud (pean silmas sexi, mitte tundeid), pole mõelnud, et milline eriline õnn on talle sülle langenud. Ta kaaslane küll käis vasakul, kuid tema on see, keda see kaaslane kõige enam vajab. Ta on ainus, kes suudab pakkuda oma kaaslasele täit naudingut - sexist ja tunnetest.
Ma tean, et see viimane lõik kõlab paljudele võikalt ja tekitab tohutult vastumeelsust. Samas ometigi nii see on ju. Lihtsalt küsige vahel endalt, mida te õigupoolest rohkem vajate, kas inimest, kelle jaoks te olete see ainus ja õige, või fassaadi, mille taga möllavad vahel sisemised kired teiste järgi, või kes on koos teiga, sest nii sai kunagi paika pandud ja sügavad tunded koos kirega on muutunud hoolimiseks ja harjumuseks.

Mina isiklikult tahan oma elukaaslase tundeid ja kirge, mitte kohusetunnet. See viimane teadmine löök asjad minu jaoks puruks ja ma ei suudaks sellega leppida. Ju olen ma paljudest isekam ja omandijänulisem, sest ma nõuan tema hinge, mitte tema keha.

Nüüd võite materdama hakata. Ega ma sellest ei muutu ja oma arvamusest ei tagane.

Ehk siis..nagu ütles kord üks minu vana hea iha.ee-sõber:,,Parem süüa koos sõpradega torti,selle asemel,et üksi kuivikut järada
Peamine koosolemise põhjus mitte truuduses,aga ühistes väärtustes?
Aga kui just selles nii olulises asjas ei lange väärtushinnangud kokku?
Jaa,külas torti sööb igaüks hää meelega...aga kodus hoiaks enda koogikest kiivalt külmikus,et igaõhtu tükikest maiustada
Jah,inimene on LOOM,mis väärtushinnangutest me siis räägime....laseme kõik enda partnerid n.ö.vabaks,pangu kõik kõiki,keda tahavad...ILUS SUUR BORDELL SEE MAAILM...
Võibolla olen ma liiga sinisilmne.Ikka veel.

Nsm Su hommikune monoloog oma mitte monogaamiast ikka päris hea

Maxima kassatädid juba hommikul vara ihas pööritate raha õhtuses vahetuses we

NSM,saan su jutu pointist väga hästi aru..tahame hinge,mitte ihu jama on see,et paljude jaoks muutub hing tühiseks,kui ihust on terve polk üle käinud...eks ta üks kuradima dilemma ikka on....et oleks hundid söönud-lambad...kah söönud

laadenipoiss,vastuseks sinu vihjele-mina isiklikult olen meedik,nii et vaata ette,kui sa mul lauale peaksid sattuma

veterinaar tahtsid vist öelda

saame ka loomastunud inimestega hakkama,pole probleemi
aga kuidas see teemasse puutub?

Õigus. teema tegid lesbidest, aga nüüd jahute juba oma monogaamiast ja suurtest tunnetest

Teema pole lesbidest.
Teema on kõrvalsuhetest,mida suudetakse aktsepteerida,mida mitte.
Bi-mehed,küll kuulaks teie arvamusi...ups,enamus ju kapis,sorry aga kui leidub mõni julgem...
Kui teie panete kõrvalt meest ja teie bi-naine naist ,kas see on siis ok,või ikkagi petmine?

See ju täpselt nagu sinu pereprobleem kirjuta julgelt, kes siis keda pettis või petsite mõlemad ja jäite vahele ka veel
no on paras tsirkus ikka

iliar, kullake. Usu mind, asjast rääkida nii nagu see nende jaoks on julgevadki väga vähesed. Ülejäänud kas loevad või siis pekasvad segast, elades nii oma frustratsioon välja.
Sexuaalvähemused on enamus ammu foorumist minema pekstud kõikvõimalike litsitamiste ja pederastitamistega.
Lihtsalt jube kõvad närvid peavad olema inimesel, julgeb siin sõna võtta ja arvamust avaldada.

John, kui ma sust aru sain, siis sinu jaoks on omandiinstinkt pigem negatiivse varjundiga hoiak ja sa ise üritad oma suhetes selle poole minimaalsena hoida, lubades partneril teha oma kehaga seda, mida ta tahab. arvatavasti vastatakse sulle siis samaga.
see ju on hea asi. kui selline eluhoiak sinu partnerile sobib, siis teil sellel pinnal probleeme ei teki.

ka mina tahan endale võrdväärset partnerit, kes oleks iseseisev, kuid teisalt pühendunud (mitte ainult mulle, vaid ka sellele, mida ta teeb), vastutustundlik jne ja kes väärustaks elus neid asju, mida minagi. teineteise usaldamisel on suhtes eriti oluline koht.
natuke dikteerin ka, mida ma talt ootan, aga tema saab minu suhtes sama teha ja edasine on meie kahe otsustada.
me peame kokku sobima. kui meie ootused teineteise suhtes läheksid lahku (nt seksis) ja muud lahendust peale teistega seksimise teisel pole mulle pakkuda, siis see oleks arvatavasti probleem ja ma ennast selle inimesega pikemalt ka ei seoks.
minu poolt pakutav lahendus talle oleks siis ee, et ta saab minna ja otsida endale selle isiku, kes talle paremini sobib, saagu neid isikud kokku siis 2, 4 või 10.

ma ei palu teisel olla mingis muus rollis, kus ta pole harjunud olema ega teha seda, mida ta teha ei taha, aga ta peab elus teadma oma kohta ja oskama oma suhte paigutada sellesse nii, et teine pool (mina) ka sellega rahul on.
kui ta tahab peale meie suhte omada veel mingit teist suhet või elada mingit muud elu, kus mul poleks kohta, siis ma tahaks teada, miks ta minuga koos on? ja miks ma peaksin teda tahtma? kas ta pole saanud seda, mida ta vajab jne jne. tema elab, aga mind pannakse ootele. miks?
mul on ka omad vajadused. ma tahan olla kaasatud sellesse, mida teine teeb, mitte vaadata pealt.
ma tahan, et minuga arvestatakse. ma tahan teha seda, mis ka mulle hea on. kui ainult teisel on hea ja mul mitte, siis mulle pole sellist suhet ju vaja.
seega tulebki eos valida endale sellene partner/kaaslane, kes vastaks sinu tegelikele vajadustele, aga mitte asuda elama kellegi teise elu, millesse sa ei sobi. mis siis, kui ma ei suuda sellega kohaneda?
endaga ma vastuollu minema ei hakka ega palu ka teisel seda teha.

sind, John, huvitas see, et mida mina kui partner sellega kaotaks või millest ma siis loobuks, kui teine nii otsustab teha?
ma kaotaks ajas ja seda nende teiste suhete arvelt. me ei saaks enam koos olla. seega me arvatavasti kaugeneksime teineteisest. loodud sidemed hakkavad katkema, ei kohtuks erineval ajal voodis nt.
teine oluline asi, mis kaoks meie vahelt, oleks usaldus. ausust ka enam poleks ja kui seda ei ole, siis on austustki probleem.
seega nagu polekski enam midagi. see poleks kerge.

ma pole kunagi varjanud seda, et ma natuke isekas olen ja küüned n-ö enda poole elan.
mulle meeldib midagi endale hoida ja pidada seda ainult enda omaks, sest neid asju, mille kohta ma olen saanud öelda, et see või teine asi on minu ja ma saan ise otsustada, mida sellega teha, ei ole olnud palju. mis on, sellest ma hoian ka kinni ja kergelt enam lahti ei lase. olgu tegu inimese või asjaga, ma suhtun kõigesse, milles on minu elus oma koht ja millest ma tean, et see pole kergelt tulnud, teatava omanikuinstinktiga. mulle see tähendab soovi kaista ja sälitada seda, mis mulle kuulub.
kui sinul John on alateadlik soov konkureerida teise mehega, kes sinu naisega voodisse heidab ja näha temas oma suhtele teatavat ohtu, siis mina olen alateadlikult varahoidja.
kui asi on naistes ja konkurentsis, siis ma ennem loobun ja astun eemale. lasen teisel valida. nii palju omanik ma pole, et ma kinni hoidma kedagi hakkan.

Ei, mu otsene soov pole konkureerida.
Pigem ma lihtsalt arvan, et teistmoodi ei ole infoühiskonnas võimalik. Või kui on, sis ainult teist osapoolt niivõrd piirates ja allutades, et võrdsete suhte asemel kujuneb ühe poole diktaat. Tänane inimene on iseenda omanik ja teeb niikuinii nagu ise soovib. Ma pigem laseksin tal siis midagi teha, et hoida olulisemat.

Ega olegi muud kui tuleb teineteisega aus olla ja vahest mõned patud üles tunnistada.

Petmine on petmine lihtsalt kui see petmine on oma sõbrantsiga siis on lihtsam valetada ja mehel raskem uskuda et teda petetakse

Saaks ka ju lohutuseks oma armukese vahel mehele välja kirjutada. Võibolla läheb elu eriti lõbusalt edasi. Pole sellist kogemust olnud, minu naisel oli ikka meesarmuke ja minul selle mehe naine armukeseks - on mida meenutada, konspiratsioon tegi Stirlitzile pika puuga ära.

Mina olen misterj le truu, ta minu naiska

Ma näen siin ainult ühte auku mängimist, et kui keegi petab, kas see on õige või vale, see on meile hea kristliku õpetusega tulnud arusaam või loobime petja kividega surnuks !
Kas ei peaks olema nii, et kui oled petta saanud peaks esimese asjana peeglisse vaatama, et miks sind on vaja petta, samas olen ka seda meelt, et kui sinu jaoks on pereelu OK, siis pole mõtet hakata nuhkima ja mõtlema, et ei tea, kas tal on keegi teine, see jutt, et oleks võinud ju rääkida ka ei toimi, sest tihtipeale on ka räägitud aga me ei suuda teisest poolest aru saada ja se pole siis ju mingi probleem !

Petmine, nagu ka vargus, vägistamine, tapmine jms, sisaldavad ohvrit ja süüdlast. Ohver ei pea peeglisse vaatama.
Jah, tasub elust midagi teada, et vältida sellistesse olukordadesse sattumist, aga rumalus ei tee ohvrist süüdlast.