jfjm. Vaata, me elame õnneks või kahjuks ahnuse maailmas. Lõputu võidujooks selleks, et olla parim, ühiskonnas väärtustatud ja tunneme rohkem uhkust enda ja oma võsukeste saavutuste üle kui selle üle kui head inimesed nad on.
Meie maailm baseerub karjäärile. Üha vähem räägime inimlikest väärtustest, üha rohkem räägime kui edukad me oleme. See ongi meie kaasaegne maailm. Juba tillukesest peale panevad meie vanemad meid erinevatesse ringidesse, koolidesse, täites kogu meie aja vaid võidujooksuga paremuse poole.
Kooli jõudes hakatakse meid hindama. Hinnatakse võrdselt, hoolimata, kas tegemist on väikese tüdrukuga või väikese poisiga. Meie vanemad utsitavad meid tagant üha paremaid hindeid saama, et elus edukam olla. Vahel tundub, et ainuke väärtus ongi vaid see, kui hästi suudame me teadmisi omandada ja hiljem neid kasutada. Me läheme tööle, kus hinnatakse meie saavutisu, mitte kui meeldivad inimesed me oleme. Saavutused, sunnivad meid karjääriredelil edasi liikuma kinkides meie eduka töö ja õpingute eest üha paremad sissetulekud.
Parem sissetulek pakub meile paremaid võimalusi elamiseks, reisimiseks, enese tuunimiseks. Jõuamegi maailma, kui kõik keerleb raha ümber.
Jõuame siis mehe ja naise vaheliste suhete maailma. Tutvumissaidid kubisevad kuulutustest kus on lause ... majanduslikult iseseisvat ... Uhkusega räägitakse elukaaslase karjäärisaavutustest, võsukeste headest hinnetest.
Samas, mis toimub peres. Hommikul lähevad kõik kooli ja tööle. Õhtul on trennid, huviringid, üritused, kõik mis tagavad parema karjääri. Peegli ees triiksärgile lipsu valides mõtleme me kuidas see sobib minu positsiooniga.
Enne uinumist räägime üksteisele oma saavutustest ja arutame, milliste inimestega me tutvume, kui järgmisele üritusele läheme. Me rõõmustame uue kodulaenuga ostetud maja üle, sest see on suurem ja valgem ja avaram. Pere on kohati muutunud äriettevõtteks, kus kaks partnerit investeerivad edukuse nimel.
Ehk siis, meid kasvatatakse väikesest peale võrdseks, võitlema edukuse nimel. Nii väärtustamegi eelkõige edukust.
Samas suur osa inimesi ei taha sellega leppida. Aga ühiskond surub nad tugevalt raami. Kui sa ei vali edu ja karjääri, siis lükatakse sind sinna kihti, kus sa oma jonnakause eest pead maksma sellega, et sul on väga rase oma peret toita. Peatselt annad endale aru, et selleks, et saada inimväärne elu (mis ei koosne vaid tööst ja kopikate lugemisest) tuleb leida partner, kes ka rabeleb raha nimel.
Kindlasti on sellel arengul ja kesksooliste inimeste üleskasvatamisel omad plussid aga pole ühtegi medaljoni, millel pole teist külge. Mu üks väga hea tuttav ikka ütleb pidevalt - mida kõrgemale tippu ronid, seda üksidlasemaks sa jääd.
Mulle tõesti isiklikult meeldib see, et kaob see sõltuvus teisest inimesest ja mõlemad pooled saavad lahkhelide puhul rahulikult oma teed minna. Samas, ma ei usu, et see tekitab üksikute ja iseseisvate inimeste ühiskonda.
Meie muidu muretu parma ütles siin teemas minu poindi juba välja. Me jääme vajama seda teise poole käepigistust. Sellele õigele käepigistusele taandub ikkagi kogu suhetemaailm, vähemalt minu jaoks.
Ja seda ei muuda ei ühiskond, ei trendid, uued suunad, feminism, Å¡ovinism jne. Me jääme igavesti otsima seda õiget käepigistust ja leiame selle, kui oskame olla kannatlikud ja tähelepanelikud.