Psühholoogia seisukohast on idioot olemuslikult nagu ka imbetsill nõrgamõistuslik (un faible d’esprit). Ent need kaks on väga erineva iseloomuga: idioot on üldiselt aeglane, nürimeelne, juhm, ilma tähelepanuvõimeta, kujutluseta, initsiatiivita, kodune, sageli arglik, väheveenev, ent alluv (orjalik) ja reeglipärane, tunnete seisukohalt võimeline kiindumuseks, tunnustuseks, kaastundeks, allub enam valule kui hirmule. Imbetsillil on ebakorrapärane kujutlusvõime, kiired ja ebakoherentsed assotsiatsioonid, ta on võimeline elavaks ent püsivuseta tähelepanuks, vaatamata oma ilmsele võimetusele õnnestuda või isegi teha seda, mida peab, on tal endast kõrge arvamus, ta armastab nõuda ja kelkida oma õigustega. Ta on rahulolematu tööga, võttes ette kasutuid või kahjulikke asju, impulsiivne, distsiplineerimatu ja ringikolav, ta on uhke kui saab näidata end tänamatu või jämedana. Ta veenvus on suur, ent ta mõjub kitsalt, teda ei mõjuta hea kohtlemine, enam allub ta ähvardamisele ja eriti meelitamisele. Idioot eristub, lisaks, imbetsillist selle poolest, et tal esineb üldiselt füüsilisest vaatepunktist haiguseid, mis on väga haruldased viimase puhul: pimedus, kurtus, kõõrdsilmsus, kogelemine, vaimne mahajäämus, tõmblemine, struuma.
Väikeajulisust (mikrotsefaaliat) esineb nii ühe kui teise puhul.
Üldistatult võib öelda, et idioot on olemuslikult ebatäielik ja pidurdatud ehk „ekstra-sotsiaalne“, kuna imbetsill on edenenud, ent ebanormaalsel ja pahelisel viisil ehk „anti-sotsiaalne“. (Ülevaade Sollier’i Psychologie de l’idiot et de l’imbecile, 1891).
Mina olen imbetsill, kes sina oled?
