Oeh.
Teate mis minusugune arvab. Arvab seda, et minu pärast olgu inimene milline tahes, pikk, peenike, paks lühike, pikkade juustega, lühikestega, mehelik, naiselik, toidusõltlane või kalorihull, kandku hõbedat või kulda. Tehku jumala pärast, mis iganes. Nii kaua on ta normaalne, kuni ta oma n.ö "eripärast" probleemi ei tekita.
Kui keegi tahab kapsalehti närida või arvab, et ainus toit on ökopoes, siis johhaidii. Tore. See on tema elustiil. Aga käigu seal poes ilma loosungiteta ja pole mõtet ka igas jumala seltskonnas tõstetada teemat, kuidas keegi toitub. Kuulanud ära kõigi arvamused, hakkab ta oma elustiili taevani kiitma ja kõiki teisi laitma.
Ma saan aru, et see ongi tema maailma ja ta ootab tasapisi tunnustust, et keegi kiidaks tema püüdlusi. Nii öelgugi, et kas ma pole tubli. Olen suutnud seda ja teist. Vahva. Ikka kiidan, kui inimene näeb vaeva.
Tunnistuse kauplemine läbi enda upitamise ei vääri tunnustust. Pingutagu aga veel. Kui lisaks oma normaalsel kehale, ka normaalse ellusuhtumise saavutab.